Tooriista valu noorukieas

Probleemide lahendamine ja aeg[ muuda muuda lähteteksti ] Rahulduse edasilükkamise võime ei ole meil tavaliselt täiuslik ega täielik, ja siis ka elu probleemide lahendamise võime ei ole täiuslik ega täielik. Lapse jaoks on hülgamine vanemate poolt sama hea kui surm.

Probleemid ja valu[ muuda muuda lähteteksti ] Elu on raske. Kui me seda päriselt mõistame ja aktsepteerime, siis ta ei ole enam raske. Kui seda ei mõisteta, siis nurisetakse elu raskuste üle, just nagu elu peaks kerge olema.

• Teismeliste Sotsiaalsed Probleemid Võivad Viia Isiksusehäireteni - Perekond
• Reoeczephalography Angiograafia Ravi sõltub peavalu ja pearingluse põhjustest.
• Geneetika[ muuda muuda lähteteksti ] I tüüpi diabeet on polügeenne haigus, mis tähendab, et mitmed erinevad geenid soodustavad selle esinemist samaaegselt.
• I tüüpi diabeet – Vikipeedia
• Kuidas vabaneda aknast noorukieas - Wen
• Probleemid ja valu[ muuda muuda lähteteksti ] Elu on raske.
• Что, Элвин вернулся на Землю.
• Вэйнамонд читал мои мысли, а мне удалось прикоснуться к его разуму,-- сказал .

Elu on probleemide jada. Kas me tahame õppida neid lahendama ja õpetada seda oma lastele? Distsipliin Tooriista valu noorukieas põhiline tööriistakomplekt probleemide lahendamiseks. Ilma distsipliinita ei saa ühtegi probleemi lahendada, vähese distsipliiniga saab lahendada vähesed probleemid, täieliku distsipliiniga kõik probleemid. Elu teeb raskeks see, et probleemidega silmitsi seismine ja nende lahendamine tekitab valu: frustratsiooni, leina, kurbust, üksindustunnet, süütunnet, kahetsust, viha, hirmu, ärevust, ängi, meeleheidet.

Need tunded on ebamugavad, talumatu valuni välja.

Ärahoidmine

Valu pärast me nimetamegi teatud sündmusi või konflikte probleemideks. Et elu pakub lõputult probleeme, on ta peale rõõmu ka täis valu. Ent probleemidele vastuminemises ja nende lahendamises Tooriista valu noorukieas elu mõte.

Probleemid eristavad õnnestumist ebaõnnestumisest, nõuavad julgust ja tarkust, loovadki julguse ja tarkuse. Nende tõttu me kasvamegi vaimselt. Et julgustada vaimu kasvu, esitame väljakutse probleemide lahendamise võimele ja julgustame seda. Me õpimegi probleemidega silmitsi seismise ja nende lahendamise valu läbi.

Kuidas vabaneda puberteedist

Targad inimesed õpivad probleeme mitte kartma ning neid ja nende valu tervitama. Peaaegu kõik me oleme valu pärast püüdnud probleeme vältida. Me prokrastineerime, lootes nende kadumist, ignoreerime neid, unustame neid, teeme näo, et neid ei ole, võtame rohtusid, mis aitavad neid ignoreerida, end tuimendades unustame valu tekitavad probleemid.

Käime ümber palava pudru, püüdes kannatamise asemel neist lahti saada. Kalduvus probleeme vältida on vaimuhaiguste põhiline alus. Enamik meist ei ole vaimselt täiesti terved. Mõned meist lähevad oma fantaasiatega välja reaalsuse täieliku välistamiseni.

Carl Jung on öelnud, et neuroos on alati õiguspärase kannatuse aseaine. See aseaine on lõpuks valusam, kui kannatus, mida see pidi vältima. Neuroosist endast saab suurim probleem, mida paljud püüavad omakorda vältida, tekitades uusi neuroosikihte.

Valu pea ja pearinglus põhjus. Miks naised ketramine pea ja telk: tavalised põhjused

Mõnel on julgust oma neuroosidele näkku vaadata ning hakata, tavaliselt psühhoteraapia abiga, õppima õiguspärase kannatuse läbielamist. Igatahes me väldime kannatust vältides ka kasvu, mida probleemid nõuavad, seetõttu peatab krooniline vaimuhaigus kasvu.

Kui vaim ei tervene, hakkab ta närbuma. Sellepärast õpetagem endale ja lastele, kuidas jõuda vaimse terviseni: et kannatus on vajalik ja väärtuslik, probleemidega tuleb silmitsi seista ja valu läbi elada. Distsipliin on kannatamise tehnikad, mille abil me elame probleemide valu läbi nii, et me töötame need läbi ja lahendame edukalt, õppides ja kasvades. Kannatuse tehnikad on rahulduse edasilükkamine, vastutuse võtmine, tõele pühendumine ja tasakaalustamine.

Auhind Sotsiaalne neuroteadus Noorukieas peetakse käitumis- ja kognitiivset üleminekut lapsepõlvest täiskasvanueasse. See üleminekufaas on psühhiaatriliste häirete ilmnemise kriitiline periood Paus et al, Ka noorukieas on sotsiaalsete oskuste küpsemine ülioluline. Teismelised veedavad eakaaslastega suheldes palju rohkem aega kui ühelgi teisel arenguperioodil ja on seega vastuvõtlikumad kaaslaste mõjule.

Need on lihtsad tehnikad, mis on jõukohased kümneaastastele. Ometi unustatakse neid kasutada, sest puudub tahe. Nende kasutamist välditakse, sest neid kasutades seistakse valuga silmitsi.

Väävelhape; sünomütsiini salv. Ülaltoodud salvide loetelu aitab moodustumist kõrvaldada. Kasutegur on sada protsenti, tulemus on tagatud.

Tahtmine neid kasutada on armastus. Rahulduse edasilükkamine[ muuda muuda lähteteksti ] Rahulduse edasilükkamine tähendab, et naudingu suurendamiseks ollakse kõigepealt silmitsi valuga ja saadakse sellega ühele poole.

See on ainuke sünnis elamise viis. See võidakse ära õppida juba viieaastaselt. Kool kasvatab seda koduste ülesannete kaudu.

Mõned ei saa siiski sellega hakkama.

Nad on impulsiivsed, teevad poppi, kaklevad, tarvitavad narkootikume, satuvad politsei kätte. Psühhoterapeutidel on neid raske aidata, sest Ulevaated liigeste tootlemise kohta folk oiguskaitsevahenditest kodus kui soojus ja sõbralikkus ületavad nende vimma sekkumise pärast, ei tule nad impulsiivsuse tõttu kohale.

Nad langevad koolist välja, nende abielud ebaõnnestuvad, nendega juhtuvad õnnetused, nad satuvad hullumajja või vanglasse. Pole teada, miks mõnedel noorukitel see võime välja ei arene. Enamik märke viitab kasvatuse puudujääkidele.

Isa patud[ muuda muuda lähteteksti ] Enesedistsipliinita laste kodudes on enamasti palju füüsilist karistamist, aga selline distsipliin on distsiplineerimata ja seetõttu mõttetu. Vanematel endal ei ole enesedistsipliini.

Navigeerimismenüü

Kui isa peksab ema regulaarselt, mis mõte sellel siis on, kui ema peksab poega selle eest, et ta peksis õde?

Laps jäljendab vanemaid tahes-tahtmata. Aga eeskujust tähtsam on armastus. Ka korratutes kodudes võib olla tõelist armastust, ja sellistest kodudest võivad tulla enesedistsipliiniga lapsed.

Ja sageli tulevad korralikest kodudest, kus pole armastust, distsiplineerimatud ja destruktiivsed lapsed. Armastusest olenebki lõpuks kõik. Kui me midagi armastame, siis on see meile väärtuslik, siis meil on aega seda nautida ja selle eest hoolitseda.

Kui me lapsi armastame, siis me kingime neile aega, imetleme neid ja hoolitseme nende eest. Hea distsipliin nõuab aega. Kui meil ei jätku laste jaoks aega, siis me ei näe neid nii lähedalt, et aru saada peentest märkidest, et nad vajavad meie distsiplineerivat abi. Kui nende vajadus distsipliini järele on juba nii suur, et see ei saa märkamatuks jääda, siis võib-olla ignoreerime seda sellepärast, et parajasti ei jätku nende jaoks energiat.

Või siis me hakkame neid vihaselt distsiplineerima, uurimata probleemi ega mõtlemata järele, kuidas oleks parajasti kõige parem distsiplineerida. Vanemad, kes pühendavad lastele aega ka siis, kui nad ei tee pahandust, tajuvad nende peent distsipliinivajadust ning ärgitavad, laidavad, struktureerivad või kiidavad neid ettevaatlikult ja hoolivalt. Nad jälgivad, kas lapsed on tabamatult Tooriista valu noorukieas, kas nad põgenevad probleemide eest, ning võtavad Kruvid sormedele, et teha väikseid korrektiive, kuulata, reageerida, kohendada, õpetada, kallistada, suudelda, noomida, õlale patsutada.

Armastavate vanemate distsipliin on parem kui mittearmastavate vanemate oma. Peale selle, armastavad vanemad kannatavad sageli otsuste pärast, mida nad teevad, nad kannatavad koos lastega.

Lapsed näevad, kui vanemad on valmis koos nendega kannatama. Nad ei vasta küll kohese tänulikkusegakuid nad õpivad kannatama: kui vanemad on valmis kannatama, siis kannatamine ei saa nii halb olla.

See on enesedistsipliini algus. See, kui palju ja kui kvaliteetset aega vanemad lastele pühendavad, näitab lastele, kui palju vanemad neid väärtustavad. Mõned vanemad püüavad hoolimise, aja pühendamise puudumist peita kinnituste taha, et nad armastavad lapsi ja väärtustavad neid. Õõnsad sõnad ei peta lapsi ära.

Teismeliste sotsiaalsed probleemid võivad viia isiksusehäireteni Teismeliste sotsiaalsed probleemid võivad viia isiksusehäireteni Uues uuringus uuritakse, kuidas noorukid mõtlevad, kuidas korratu mõtlemine võib juurduda ja kuidas see mõttemall võib lõpuks viia täiskasvanu isiksusehäireteni. Uuringus uuritakse noorukite noorukite isiksusehäirete BPD ja "hüpermentaliseerivate" tunnuste vahelist seost. Mentaliseerimine on sotsiaalne intelligentsus, mis viitab võimele järeldada ja omistada mõtteid ja tundeid, et mõista ja ennustada teise inimese käitumist. Houstoni ülikooli UH psühholoog ja juhtivteadur dr Carla Sharp usub, et nende andmete tulemusi saab kasutada noorukite noorukieas esinevate isiksusehäirete BPD varajaseks sekkumiseks, raviks ja tuvastamiseks.

Teadlikult tahavad nad uskuda, et nad on armastatud, alateadlikult aga teavad, et sõnad ja teod pole kooskõlas. Lapsed, keda tõeliselt armastatakse, tunnevad või ütlevad ärrituse hetkedel, et nendest ei hoolita, aga alateadlikult teavad, et on väärtustatud. Kui nad seda teavad ja sisimas tõeliselt tunnevad, siis nad tunnevad end väärtuslikena. Tunne, et ollakse väärtuslik, on vaimse tervise jaoks hädavajalik ning on enesedistsipliini üks nurgakive.

Selle veendumuseni saab jõuda lapsepõlves, täiskasvanuna on seda väga raske saavutada.

Kui laps on õppinud end väärtuslikuna tundma, siis peaaegu ükski katsumus täiskasvanueas ei saa tema vaimu purustada. Kui peetakse end väärtuslikuks, siis tahetakse enda eest kõigil vajalikel viisidel hoolt kanda.

Enesedistsipliin on iseenda eest hoolitsemine. Näiteks, kui ma tunnen end väärtuslikuna, siis ma tunnen, et minu aeg on väärtuslik, ja siis ma tahan seda hästi kasutada.

Salvide kasutamine

Kes tahab oma aega hästi kasutada, see ei prokrastineeri, sest ta ei taha veeta Tooriista valu noorukieas osa ajast õnnetu ja ebaproduktiivsena. Kes ei tunne end väärtuslikuna, see ei tunne, et ta on väärt, et ta end distsiplineeriks.

Lapsed, keda järjekindlalt armastatakse, Kui liigesed ravi kahjustavad täiskasvanuks ka sügava seesmise turvatundega. Kõiki lapsi hirmutab hülgamine. See hirm algab umbes kuuekuuselt, niipea kui laps hakkab tundma end eraldi indiviidina. Siis ta taipab, et ta Tooriista valu noorukieas abitu, vanematest sõltuv ja nende armul. Lapse jaoks on hülgamine vanemate poolt sama hea kui surm. Enamik vanemaid on vaistlikult selle hirmu suhtes tundlikud ning sellepärast kinnitavad lapsele lugematuid kordi, et nad ei jäta teda maha.

Kui teod seda kinnitavad, siis noorukieaks on hülgamise hirm asendunud sügava sisetundega, et maailm on turvaline koht, kus kaitse on vajaduse korral saadaval. Niisugune Tooriista valu noorukieas on vaba rahuldust edasi lükkama, tal on kindel teadmine, et nii nagu kodu ja vanemadki, on ka rahulduse võimalus vajaduse korral saadaval. Hulk lapsi hüljatakse surmaga, mahajätmisega või hoolimatusega.

Rahastamine ja avalikustamine

Teisi küll ei hüljata, aga nad ei saa vanematelt kinnitust, et neid ei hüljata. Mõned vanemad tahavad distsipliini saavutada otses hülgamise ähvardamisega või vihjega hülgamisele. Nii ohverdatakse armastus laste üle domineerimise vajadusele, ja lapsed hakkavad liiga palju tulevikku kartma. Psühholoogiliselt või tegelikult hüljatud lastel ei ole täiskasvanuna Tooriista valu noorukieas tunnet, et maailm on turvaline ja kaitsev.

Maailm tundub neile ohtlik, ja nad ei loobu oleviku rahuldusest või turvatundes tuleviku suurema rahulduse või turvatunde nimel, sest tulevik tundub neile kahtlane.

EASY Crochet Bell Sleeve Turtleneck - Pattern \u0026 Tutorial DIY

Et lastel tekiks rahulduse edasilükkamise võime peavad neil olema enesedistsipliiniga eeskujud, iseenda väärtuslikkuse tunne ning usaldus, et nende elu on turvaline. Ideaaljuhul saadakse see vanemate enesedistsipliinist ja järjekindlast hoolimisest. Need on parimad kingid, mis vanematelt saada võidakse. Need võidakse saada ka mujalt, aga siis on see vaevaline mäest üles minek, mis sageli kestab eluaja ja sageli ebaõnnestub.