Valu kaela ja olaliidete valu pohjustab.
Sellega liigesekapsli elastsus väheneb, mis omakorda takistab liigese liikuvust ning käsi muutub õlaliigesest jäigaks. Peamine ravi on liigutusteraapia, kuid vältida tuleb äkilisi liigutusi. Artikli autor on Mustamäe haigla ortopeed. Kuna valu võib vihjata teistelegi õlamuredele, on külmunud õla sündroomi diagnoosimine selles järgus keeruline. Seetõttu tuleks kasutada mõlemat ravimeetodit, nii ortopeedilist kui ka liigutusravi, kompleksselt.
- Pusiv turse
- kaelavalu - Trigenics Valuravi ja Kiropraktika Kliinik
- Külmunud õlg ei lase juukseid pesta ega küljel magada | saartruu.ee
- Miks haigus täpselt tekib, ei teata, kuid mis ja kes selle vastu aitab?
Probleem on ilmselt kahepoolne: ortopeedid pole seda küsimust endale teadvustanud ja perearstid ei oska alati kindlaks määrata häda täpset põhjust, mistõttu ravi jääb ebamääraseks ja üldiseks. Selle tõestuseks on polikliinikust ortopeedi juurde sattunud patsientide diagnoosid, milleks on enamasti kas neuroloogide määratud kaelaradikuliit või perearstide konstateeritud periartriit. Sageli pole haige õlga põhjalikult uuritud.
Diagnoos pannakse röntgeniülesvõtte järgi: kui kaelalülides esineb mingeid muutusi, siis diagnoositakse kaelaradikuliit, vastasel korral aga periartriit.
Viimatinimetatu on ortopeedi jaoks liiga üldine mõiste, pealegi ei kasutata meditsiinialses kirjanduses enam seda terminit. Liigutusteraapia on tähtsaim Kõige rohkem esineb kahte tüüpi õlahädasid: nn. Esimene on õlaliigese õla liikuvuse järkjärguline vähenemine kapsliliidete tagajärjel, mida tuleb sagedasti ette keskealistel naistel.
Sarnased artiklid
Algstaadiumis esineb valu, millele järgneb liikuvuse piiratus. Valu tõttu sageli tehtav soojendusravi annab ägedal juhul vastupidise efekti.
Peamine ravi on liigutusteraapia, kuid vältida tuleb äkilisi liigutusi. Patsient vajab peamiselt passiivset liigutusteraapiat - patsiendi õlaga võimleb spetsialist.
Kuna ravi on pikaajaline, siis peaks patsient lühikese intensiivse ravikuuri asemel tegema läbi pikemaajalise liigutusteraapia.
Site wide poll
Valu puhul on soovitatav tarvitada mittesteroidseid põletikuvastaseid preparaate, raskematel juhtudel tehakse liigesesiseseid hormoonsüste. Näidustatud on ka liigese liikuvuse parandamine narkoosis ja artroskoopia, kuid nimetatud protseduuridega tuleb olla väga ettevaatlik.
Puudub järelravi Impingementsündroomi mõiste on võetud kasutusele viimasel kümnendil ja on kõige sobilikum nn. Impingement ehk kitsenemine kas kõõluse- lihase- või limapaunapõletik, luulised muutused jne.
Ortopeed peab selgitama välja valu otsese põhjustaja ja sellest johtuvalt ka ravima.
Taas tuleb rõhutada liigutusravi tähtsust, samaaegselt võib tarvitada ka mittesteroidseid valuvaigisteid. Impingementsündroomi ravitakse operatsioonide, valuvaigistavate blokaadide või hormoonsüstidega, kuid tihti pöörduvad patsiendid peagi samade kaebustega arsti juurde tagasi.
Põhjus peitub järelravis, õigemini selle puudumises. Seetõttu tuleks kasutada mõlemat ravimeetodit, nii ortopeedilist kui ka liigutusravi, kompleksselt. Tõenäoliselt toimib lähitulevikus meilgi sama süsteem, mis arenenud riikides - õlahädadega patsiente võtavad koos vastu nii ortopeed kui ka taastusravi arst. Artikli autor on Mustamäe haigla ortopeed.
