Uhiste kulla vuntsete ravi

Sellest ajast peale oli karu sõber kõikide metsloomadega. Reformi võimalike tagajärgede üle tuleb mõelda juba täna ning seejuures on oluline võtta arvesse riigis toimuvat laiemalt. Menukamad professorid meelitavad tudengeid ligi nagu kärbseid — Eesti ülikoolide mitteametlik rekord on 17 lõputööd ühe õppejõu kohta.

Me kõik tahame olla edukad, aga me kõik teame ka, et edukaks saada pole lihtne.

• KEERDKÜSIMUSED - Kõik tüübid
• Eesti Üliõpilasleht by yliopilasleht eesti - Issuu
• Tuhkatriinu muinasjutud | Rakvere Teater
• Padjamärkmed | Kirjandus | ERR

Sellepärast leiab ülikooli seinte vahelt palju toetust. Nagu öeldud, me oleme selles koos. Olgugi et see on vaid umbes ühe apelsinilõigu suurune. Nii hoolitseb ülikool, õigemini hoolitsevad kaasõpilased ja vahel ka õppejõud selle eest, et inimene saaks tubli annuse oma armastuse- ja kuuluvusvajaduse karikasse. Ülikoolist saab oma annuse kätte ka see, kes vajab tunnustust. Keegi tegi parima ettekande, keegi pakkus välja Tabletid glukoosamiini kondroitiini hind apteegis idee, keegi on kohal käinud igal seminaril Ülikooli võlu on selles, et tihti ei jää tunnustus vaid suusõnaliseks.

Koolis käimise eest saab ju teadupärast ka hindeid, lisaks kirjutavad paljude õppejõud tööde alla ka kommentaare.

Sama hästi mõjub ka kaastudengite tunnustus, mis ei pea sugugi ainult koolitöid puudutama. Keegi jõi Püssis kõige kiiremini ära kannu õlut. Tunnustus on tunnustus ja kui ülikoolist saadud tutvused või olukorrad meile seda pakuvad, siis pole muud, kui ükskõik milline positiivne kiitus tänuga vastu võtta.

Ülikoolivaim rikastab andekaid Ja viimaks kõige olulisem. Maslow kirjeldatud eneseteostusvajadus on Vikipeedia kohaselt midagi, mis tähendab vajadust jätta endast jälg, kasutades selleks ära oma täielikku potentsiaali. Selle vajaduse rahuldamiseks on ülikoolis samuti mitmeid võimalusi.

Ülikoolist saab tuttavaid, kes tulevikus võivad eneseteostusele kaasa aidata. Kindlasti annab ülikool vajaliku baasi, et end tulevikus teostada: koguda võimeid, oskusi ja teadmisi, mida eneseteostuse jaoks ära kasutada. Kui inimene õpib enda jaoks meeldivat Haiguse liigeste kogu keha, siis on üsna tõenäoline, et eneseteostus tuleb just selle valdkonna kaudu.

Kuid kuna ülikool on koht, kus hoolimata akadeemilisest õhkkonnast levivad siiski üsna vabad mõtted, siis ei pruugi eneseteostuse saavutamine isegi õpitava erialaga seotud olla.

Kui on häid ideid, siis võib saada rikkaks ja kuulsaks ka ülikoolivaimu, mitte ülikoolihariduse kaudu. Muidugi peab inimeses selle jaoks olemas olema see miski. Mõnes mõttes võib tunduda tobe, kui oled kõik need aastad ülikoolis käinud ja lõpuks saavutad üüratu edu hoopis milleski muus kui õpitud erialal. Aga eks hõbedased sööginõud ja Pontiac Firebird aita seda enda tobedalt tundmist pisut leevendada… Igatahes on ülikooliaastad, -sõbrad ja -hetked elu parimad.

Võtkem neist viimast! Tavainimesele võib see tunduda kummaline. Tõesti, milleks kõik need lipud, teklid ja ülikonnad? Miks Paljudele tunduvad organiseerunud tudengid veidrikena, kes kuuluvad salaordudesse ja peavad seal mingeid kahtlaseid riitusi, või siis ülbete jobudena, kes tähtsalt ülikonnas ringi jalutavad. Naiskorporatsioonidest ei tasu rääkidagi — need on ju lihtsalt mingid kudumisklubid, kuhu normaalsel naisel asja pole!

Akadeemiliste organisatsioonide puhul tuleks meeles pidada, et tegu on eelkõige mänguga, mida Uhiste kulla vuntsete ravi veel päris täiskasvanuks saanud tudengid mängivad ja mida ei saagi täie tõsidusega võtta. Selle mängu juurde kuuluvad viisakas riietus ja käitumine, vanade kommete ja reeglite austamine, traditsioonid ja rapiirid. Kuid nagu lapsed õpivad läbi mängu oskusi edasiseks eluks, õpetab seda ka korporatsioon või selts.

Kuulekus, töökus, seltskondlikkus, viisakus — kõike seda juurutab tudengis akadeemiline organisatsioon ning tulevikus hindab ka tööandja. Olen mõelnud, et ilmselt ei sobi korporatsioon inimesele, kelles puudub teatud annus mängulusti ja romantikat ning kes kasutavad ülikooliaega pragmaatiliselt vaid eriala jaoks oluliste kogemuste saamiseks.

Tõsi, nagu juba öeldud, on ka akadeemilisest organisatsioonist võimalik nimetatud väärtusi saada, kuid seal ei käi tööeluks valmistumine nii otseselt kui näiteks mõnes erialaühingus. Kui aga erialaühing koondab samade huvidega ja üht eriala õppivaid noori, siis korbis ja seltsis on võimalik tutvuda väga paljude erinevate teaduskondade üliõpilastega, keda siiski ühendavad sarnased väärtused. Kui nüüd hakata mõtlema oma sõpruskonna peale, siis ilmselt on lugejate seas palju neid, kelle sõbrad õpivad väga erinevaid erialasid ning see, mis teid sõpruskonnaks liidab, on hoopis ühised väärtused ja vaated elule.

Sama põhimõte kehtib ka akadeemilises organisatsioonis. Sa võid olla füüsik, keemik, ajaloolane või keskkonnateadlane — samade põhimõtete tõttu kuulute aga ühte sõpruskonda.

Kindlasti muigab nüüd mõni lugeja endamisi: teame küll seda korporantide viisakust, meestele ei õpetata seal muud kui õlle joomist ja purjus peaga lällamist. Siiski peaks meesorganisatsioonide õllejoomiskombed õpetama mõõdukat alkoholitarbimist ning Uhiste kulla vuntsete ravi ja tekliga linna peal laaberdamist ei peeta üldiselt heaks tooniks.

Lai silmaring ja erinevad kogemused on alati kasuks. Korporatsioonid pole kinnised salaordud, kus eelmise sajandi väärtuste järgi elavad hullud oma missasid peavad.

Organiseeruda võib igaüks, selleks ei pea olema miljonär või kuuluma Eesti eliiti. Ning seegi ei tähenda hinge saatanale müümist — korporatsioonist väljaastumine on täiesti valutu kogemus.

Et kummutada eelarvamusi akadeemiliste organisatsioonide osas, võiks ju iga tudeng oma ülikooliajal korra käia mõne sellise kollektiivi külalisõhtul.

Llihtsalt selleks, et näha, mitu meetrit salli siis naiskorporatsioonis ühe õhtuga kootakse ja kas ülikonnas meeskorporandid on ikka nii ülbed ja nõmedad, kui arvatakse.

Meie intervjuule jääb ta mõni minut hiljaks, ent siis tuleb, naeratab ja vabandab end häbelikult välja. Karl Haljasmets toimetus yliopilasleht. Nimelt pole Anna päris tavaline Eesti tudeng, sest tema koduülikooliks on hoopis Peterburi riiklik ülikool. Seal tudeerib ta juba alates Praegu õpib Peterburis eesti keele osakonnas kaheksa üliõpilast, Anna oli neist esimene. Lapsepõlves unistas Anna Uhiste kulla vuntsete ravi baleriiniks.

Kuid tema isa seisis sellele vastu, sest sellisel juhul pidanuks Pihva tüdruk vaid aastaselt kodulinnast ära sõitma. Lähim võimalus olnuks Peterburi balletikool. Aastatega hakkasid tüdrukut, kelle lemmikaineteks olid keeletunnid ja kirjandus, üha rohkem paeluma erinevad kultuurid.

Pealegi töötas ka tema ema vene filoloogina. Nii otsustas ka Anna minna ülikooli võõrkeeli õppima. Valik soome-ugri keeleteaduse kasuks langes mõneti juhuslikult. Kui vanematega erialade nimekirja vaatasi- me, juhtisid nad mu tähelepanu eesti keelele ja kirjandusele, mille kõrvale õpetati ka soome keelt.

Nii saigi Anna otsus tehtud ja sügisest sügisest seisis ta nimi Peterburi riikliku ülikooli soome-ugri keeleteaduse tudengite nimekirjas. Kolm aastat hiljem oli ta üks kolmest edukast lõpetajast Venemaal, kel ette näidata eesti filoloogi diplom. Kõhklemata jätkas ta sama eriala õpinguid magistrantuuris.

Anna enda sõnul on ta oma erialaga tohutult rahul, kuid teda muudab ebakindlaks küsimus, kuidas tööturul oma õpitud erialal rakendust leida.

Eesti näib erilise paigana Tartus õpib Anna juba teist korda. Esimest korda käis ta siin kolmanda kursuse kevadsemestril.

Tuhkatriinu muinasjutud

H] kohta võib leida ainult siit. Kõige tähtsamaks peab pereEestis õppimise juures on ta konda eriliselt rahul sellega, kuidas Esimene, mis tavaliselt inimesiinsed õpingud korraldatud si Anna puhul pilke kergitama on. Igasuguseid probleeme Oma tulevase abikaasaga kohtus saab lahendada kas või interneti ta sealsamas, Peterburis, kui läks vahendusel, Uhiste kulla vuntsete ravi ülikoolipersonal külla seal elavale sõbrannale. See on ebaharilik lugu. Kui Anna otsustas tunniplaani vaadata, sest Uhiste kulla vuntsete ravi seal miskipärast sõbranna kasusuurlinnas Peterburis, kus elab taja alt jalgpalliteemalise arutelu viis miljonit inimest, puuduMa tunnen ennast siin vad sellised tõeliselt hästi ja mugavalt, IT-lahendused.

Anna elab aga samas mõistan ka, et ühiselamus. Ka siinkohal kiidab ta eestlaste kiiret asjaajamist. Kirsiõite puhul võiksid kroonlehed olla suured, lehed tumedad ja oksad peenikesed. Sinivihma õied on erakordsed siis, kui nad ripuvad pikkade kobaratena ning on tumelillat värvi.

Neljanda kuu lõpu ja viienda kuu alguse paiku on tore vaadata mandariinilehtede tumerohelisel taustal puhkevaid lumivalgeid õisi, mis on eriti suurepärased vihmasel hommikupoolikul.

See, kuidas viljade erksad kuldmunad õite vahelt välja piiluvad, ei jää millegi poolest alla hommikukastest märgade kirsiõite ilule. Pole vist vaja mainidagi, et kuuldused, nagu meeldiks väikekäole just mandariiniokstel istuda, teevad selle puu veelgi võluvamaks.

Pirniõisi peetakse üldiselt ebameeldivaks — neid ei istutata oma elamise lähedale ega kasutata ka kõige tühisemate kirjade kaunistamiseks ning nendega võrreldakse enamasti sellise naise nägu, kelles pole midagi armastusväärset — ilmselt on selle üheks põhjuseks ka lehtede mittemidagiütlev värv —, aga sellele vaatamata on Hiinas pirni kõrgelt hinnatud ja luules korduvalt kasutatud, mis paneb tahtmatult mõtlema, et midagi peab neis ikka olema.

Kui õisi lähemalt uurida, siis võibki kroonlehtede servades märgata õrna sädelust. Keebi-märslane [14] on väga liigutav. Kuna tema ema oli tont, siis kartis isa, et ta muutub samamoodi hirmuäratavaks. Oota mind! Naksurlane on samuti põnev. Kuigi ta on tühipaljas putukas, tunneb ta siiski südames kutset Buddha tee järele, mistõttu käib ringi pidevalt kummardusi tehes.

See, kuidas ta ootamatult mõnes hämaras nurgas seljalt kõhule hüppab, on väga huvitav. Kärbse oleksin pidanud panema ebameeldivate asjade nimistusse — temas pole midagi armastusväärset.

Kärbes pole piisavalt suur, et inimestes otsest vaenu tekitada, aga ikkagi on vastik, kuidas ta sügisel kõiksugu asjadel istub ja oma niiskete jalgadega su nägu puudutab. Kui kärbse märki kasutatakse inimese nimes, tundub see äärmiselt kohatu.

Suvised putukad on väga lummavad ja armsad. Kui tõmbad tule lähemale, et öösel raamatut lugeda, ja näed, kuidas nad paberilehel ringi ukerdavad, on see väga tore. Sipelgad tunduvad vastikud, aga kuna nad on hirmus kerged, siis suudavad nad rahulikult vee peal käia, mis on üsna erakordne. Väimees, keda äi kiidab. Samuti ämm, kes kiidab miniat. Korralikud hõbedast näpitsad, millega on hea karvu välja tõmmata.

Teener, kes ei sarja isandat. Puudusteta inimene. Keegi, kes on täiuslik nii välimuselt, meelelaadilt kui ka käitumiselt ega eksi kunagi teistega lävimises, kuigi on elu jooksul sattunud igasugu olukordadesse. Samas kohas pikka aega elavad või töötavad inimesed, kes arvestavad pidevalt teineteisega ja lähtuvad kõiges kaaslase tunnetest, kunagi välja näitamata, mida nad tegelikult arvavad — sellist asja ei juhtu peaaegu kunagi.

Lugude ja luuletuste käsikirjade kopeerimisel mitte teha tindiplekke originaalile. Hinnaliste teoste puhul hoolitsed kogu hingest selle eest, et seda ei juhtuks, aga ometi õnnestub raamat ära määrida.

Olgu see mehe ja naise või kahe naise vahel antud tõotus jääda igaveseks kokku — igal juhul on väga haruldane, kui head suhted kestavad kaua. Kui sa enda juures külalist võõrustades kuuled, kuidas tagumises toas räägitakse kõva häälega väga isiklikest asjadest, aga sa ei saa midagi teha, et neid takistada. Samamoodi on raske taluda seda, kui su kallim on end purju joonud ja kõneleb avalikult kõiksugu piinlikest detailidest.

Eriti kui ta räägib kellegi teise olukorrast, teadmata, et see inimene on kohal ja kuuleb teda. Aga isegi siis, kui kuuljaks on kõigest teener, mitte mõni tähtsam isik, on see kõik väga piinlik. Jääda ööseks kellegi juurde ja näha, kuidas selle maja teenijad labaste lollustega teineteist lõbustavad. Kui inetu näoga lapse vanemad, kes ainsana teda armastavad ja nunnutavad, püüavad oma häälega tema erinevaid emotsioone edasi anda.

Kui harimatu inimene pikib haritlasega rääkides oma jutu sisse erinevaid nimesid, neid aeg-ajalt tähtsa näoga meenutades. Väga piinlik on kõrvalt vaadata seda, kuidas keegi esitab teiste ees oma luuletuse, mis pole eriti hea, ja räägib seejärel pikalt igasuguse tagasihoidlikkuseta, kuidas seda on päris palju kiidetud. Kui piki kimono selga jooksev õmblus on ühele poole viltu või rüü kaelus on taha vajunud ja paljastab Uhiste kulla vuntsete ravi. Kui tähtsa inimese ette ilmutakse, laps seljas.

Kui budistlik munk on sunnitud täitma yin-yangi meistri ülesandeid ja viib puhastusrituaali läbi, paberist kolmnurkne mütsike [16] otsa ees. Kui tõmmu nahaga inetu naisterahvas [17] lösutab keset suvepäeva, parukas peas, habetunud kondise mehe süleluses, siis on seda võimatu taluda. Kas nad tõesti kujutavad ette, et neis on midagi vaatamisväärset? Öösel on teine asi — siis pole inimesi näha, ja pealegi tegelevad hämaruses kõik enam-vähem sama asjaga, mistõttu pole vaja oma välimuse pärast muretsedes öö läbi korralikult istuda.

Samas hommikul tuleks võimalikult kiiresti üles tõusta, et mitte kellelegi silma jääda. Hinnaliste teoste puhul hoolitsed kogu hingest selle eest, et seda ei juhtuks, aga ometi õnnestub raamat ära määrida. Olgu see mehe ja naise või kahe naise vahel antud tõotus jääda igaveseks kokku — igal juhul on väga haruldane, kui head suhted kestavad kaua. Kui sa enda juures külalist võõrustades kuuled, kuidas tagumises toas räägitakse kõva häälega väga isiklikest asjadest, aga sa ei saa midagi teha, et neid takistada.

Samamoodi on raske taluda seda, kui su kallim on end purju joonud ja kõneleb avalikult kõiksugu piinlikest detailidest. Eriti kui ta räägib kellegi Uhiste kulla vuntsete ravi olukorrast, teadmata, et see inimene on kohal ja kuuleb teda. Aga isegi siis, kui kuuljaks on kõigest teener, mitte mõni tähtsam isik, on see kõik väga piinlik.

Jääda ööseks kellegi juurde ja näha, kuidas selle maja teenijad labaste lollustega teineteist lõbustavad. Kui inetu näoga lapse vanemad, kes ainsana teda armastavad ja nunnutavad, püüavad oma häälega tema erinevaid emotsioone edasi anda. Kui harimatu inimene pikib haritlasega rääkides oma jutu sisse erinevaid nimesid, neid aeg-ajalt tähtsa näoga meenutades. Väga piinlik on kõrvalt vaadata seda, kuidas keegi esitab teiste ees oma luuletuse, mis pole eriti hea, ja räägib seejärel pikalt igasuguse tagasihoidlikkuseta, kuidas seda on päris palju kiidetud.

Kui piki kimono selga jooksev õmblus on ühele poole viltu või rüü kaelus on taha vajunud ja paljastab kaela. Kui tähtsa inimese ette ilmutakse, laps seljas. Kui budistlik munk on sunnitud täitma yin-yangi meistri ülesandeid ja viib puhastusrituaali läbi, paberist kolmnurkne mütsike [16] otsa ees. Kui tõmmu nahaga inetu naisterahvas [17] lösutab keset suvepäeva, parukas peas, habetunud kondise mehe süleluses, siis on seda võimatu taluda. Kas nad tõesti kujutavad ette, et neis on midagi vaatamisväärset?

Öösel on teine asi — siis pole inimesi näha, ja pealegi tegelevad hämaruses kõik enam-vähem sama asjaga, mistõttu pole vaja oma välimuse pärast muretsedes öö läbi korralikult istuda. Samas hommikul tuleks võimalikult kiiresti üles tõusta, et mitte kellelegi silma jääda. Kui suvel pärast juhuslikku lõunauinakut ärgata, võib mõne erakordse inimese välimus olla küll elegantne, aga kõigil lihtsurelikel on tavaliselt Uhiste kulla vuntsete ravi rasvast läikiv ja pundunud ning põsed loppis.

Kui su kallim sind ärgates sellisena näeb, siis kaob eluisu ära. Valus on vaadata, kui kõhn tõmmunahaline inimene kannab ühtainsat läbipaistvast siidist kimonot. Naised ja mehed, keda on lugudes kirjeldatud erakordselt kaunitena.

Sügisesed aasad. Teenijatel on käes peenelt kaunistatud toidukorvid, nooreohtu kaaskondlased on riietatud ploomikarva ja kollakasrohelistesse jahirüüdesse, erinevat värvi kimonotesse ja trükitud mustritega laiadesse pükstesse.

On väga tore vaadata, kuidas nad gongi löövad. Meeste hulgas leidub ka tuttavaid, kes ei oska muidugi aimatagi, et neid jälgitakse. Tundub kuidagi kohatu lasta neil niisama mööda minna ning väga tore on kuulda üht õuedaamidest ütlemas: "Kui saaks talle kuidagi endast märku anda…" Tundub mõttetu eralduda templisse ja külastada kõiksugu erakordseid kohti, kui sinu ainsaks kaaslaseks on tavalised teenijad.

Kindlasti tuleks võimaluse korral kutsuda kaasa vähemalt üks-kaks endaga samast seisusest inimest, kellega sul on lihtne ühist keelt leida ja vestelda toredatest ja ebameeldivatest asjadest. Isegi kui teenijate hulgas leidub inimesi, kes pole suu peale kukkunud, kohtud sa nendega oma argielus niigi sageli. Mehed mõtlevad küllap samamoodi. Sellepärast ongi neil alati suurem hulk kaaskondlasi. Viibida suunakeelu tõttu kodust eemal.

Puhverdatud otsigutulemused

Sugo-roku [22] mäng, kui ei õnnestu oma kive laualt ära võtta. Mehe kodu, kes ei saanud keiserlikul ametite väljakuulutamisel oodatud kohta. Ja kõige tüütum on muidugi see, kui päev läbi kallab vihma. Uhiste kulla vuntsete ravi laps, kes oskab armsasti rääkida.

Samuti väike laps, kes läheb pikka lugu jutustades omadega rappa ja on iga kord ähmi täis. Kui ukse taha ilmub mees, kes on tuntud hea naljasoone ja ladusa jutu poolest, tekib tahtmine ta vaatamata suunakeelule sisse lasta.

Kuna päev oli olnud kurnav, vajusin kohe sügavasse unne. Keset ööd ärkasin üles ja nägin, kuidas aknast sisse imbuv Uhiste kulla vuntsete ravi peegeldub magavate inimeste kimonotel, pannes need helendama, mis oli erakordselt liigutav.

Just sellistel hetkedel kirjutavad inimesed luuletusi, mõtlesin endamisi. Tindi rohkus tindikivil. Kui mehe silmad on kitsad, siis on see naiselik. Aga kui nad on suured nagu hõõguvad raudkausid, siis on ka hirmus.

Kerriate õied. Kirsside kroonlehed. Lõimed, kui tuleb kiirustades rüü valmis saada. Lihtrahva hulka kuuluva naise juuksed. Täies purjes laev. Inimese eluaastad. Vaeslaps oli eluaeg ainult vaeva ja muret näinud, õnn oli olnud üürike.

Nüüd tundis aga eidekese headust ja võttis südame rindu ja läks südaööl suure tee äärde. Hele täiskuu valgustas tal teed ja tähed pilgutasid julgustuseks silmi. Vaevalt oli ta sinna jõudnud - kui teele langes tihe udu ja läbi selle hakkas sirama hele tuluke.

Ta hakkas minema tulukese suunas. Peagi jõudis ta hiigelsuure mäe juurde, mis oli imelisest valgekirjalisest pruunist kivist. Mäe sissepääsu ees oli raske rauduks. Vaeslast ootasid ukse ees seitse hallikaspruuni päkapikku, nad võtsid tal käest kinni ja viisid mäe sisemusse. See ei olnudki lihtsalt mägi vaid imeilus loss paljude saalidega. Kaua kõndisid nad ühest saalist teise, ta ei jõudnud seda ilu ära imetleda.

Üks tuba oli üleni helklevast kristallist ja seinu katsid lillornamendid, teisest saalist säras vastu kuld ja kiirgavpunased teemandid, kolmandas kattis seinu kuldkollane merevaik ja vaasides lõhnasid hurmavalt maikellukesed. Oli ju kevad. Ära karda mu laps, ma ei tee sulle kurja. Sa ei tunne mind vist ära. Andsid ju oma viimse leivapalukese mulle ja jäid ise tühja kõhtu kannatama, nüüd tahan sind kostitada.

Ta sõi ning jõi, sai kõhu nii täis kui ei kunagi varem. Viimaks jõudsid nad ukseni, mis avanes alla sügavusse, kuhu viis valge marmortrepp. Seinad olid samast pruunist kivist, millest losski. Üha sügavamale ja sügavamale viis trepp, peagi hakkasid kostma heledad kõlksud ja kui silm seletama hakkas, nägi vaeslaps heledaid tulukesi ja lõpuks usinaid päkapikke, kes laterna valgel oma väikeste vasarakestega seda pruuni kivi purustasid ja hunnikusse ladusid.

Sulle usaldan ma selle saladuse. Vii see inimeste sekka ja õpeta neile, et nad oskuslikult seda pruuni kulda kasutaksid ja ka ise kaevandama õpiksid. Kunagine vaeslaps — nüüd kaunis neiu sai õnnelikult mehele ja elas kogu oma elu õnnes ja rahus. Ta täitis põlevkivikuninganna palve ja jutustas rahvale pruunist kivist mida saab küttena kasutada.

Õpetas, et põlevat kulda tuleb kokkuhoidlikult kasutada Arthroosi geeli ravi soovitas rahval seda ise kaevandada.

Siin saate lugeda Tuhkatriinule saadetud omaloomingulisi muinasjutte. Aitäh kõigile jutustajatele ja kirjutajatele! Kaasaegne Tuhkatriinu Karina Kalvist 15 Elas kord tüdruk, kes oli hiljuti lõpetanud ülikooli ning asunud tööle suurettevõttesse.

See teade levis kulutulena üle maa. Kõik sõitsid kokku ja hakkasid vankrite, kärude ja korvidega mäest pruuni kulda laiali tassima. Veeti ja veeti, asemele hakati aga tooma tuhka, mis tekkis põlevkivi põletamisel.

Küll keelitas tütarlaps, et rahvas ka ise põlevkivi juurde kaevandaks, sest ükskord see lõpeb. Priiskamisel ei olnud aga piire, isegi südasuvel köeti ahju. Nii aina veeti ja tassiti, kuni lõpuks kasvas pruuni mäe asemele hall tuhamägi, millest enam kellelgi tulu ei olnud ja rahvas hakkas jälle puudega kütma.

Helde põlevkivikuninganna andestas rahvale nende rumaluse ja teadmatuse. Ta saatis oma tublid töömehed päkapikud rahva sekka, et rahvas õpiks pruuni kulda kaevandama. Rahvas õppis ja hakkaski kaevandama. Nii on see tänapäevani. Põlevkivi võib leida maapõue sügavamatest kihtidest ja lahtistest karjääridest. Tema kaevandamine on siiani raske töö. Päkapikkudest on saanud tublid kaevurid, kelle vajalikku ja rasket tööd hinnatakse kõikjal, sest sellest tuleb meile soojus ja valgus.

Main navigation

Ahnuse ja priiskamise märgiks seisavad tuhamäed veel siiani ja tuletavad meile meelde, et kõik siin ilmas on kaduv ja vajab säästlikku ja mõistuslikku kasutamist.

Lugu nõiutud lossipreilist Karin Hansson 32 Aeg on see, mis õpetab inimesi lugude kaudu. Tahan teile vanade aegade algusest ühe ilusa ja samas kummalise jutu vesta, mida ise kuulsin ühe vanaldase rüütli käest, kes mulle selle loo oma raugapäevil usaldas.

1. Jaapani keelest tõlkinud Alari Allik.
2. Jaapani keelest tõlkinud Alari Allik 22 Asjad, mis on vastukarva.
3. Padjamärkmed | Vikerkaar

Vanal hallil ajal kõrgus Kriipuri nimelises linnas ühel mäel uhke rüütliloss. Seda ümbritses tihe ja ligipääsmatu põlismets, lossimüürid olid paksud ja tornid kõrged. Sellest lossist kõneldi muinaslugusid. Lossitoad olid kaunilt värvitud, ruumides seisis valge nikerdatud mööbel, lumivalgete linadega kaetud laudadel olid hõbevaagnad ja kuldkarikad, mesimagusat mõdu ja kesvamärjukest oli nii palju kui süda himustas. Iga päev rõkkas loss lõbusatest piduhäältest, iga päev kõlas metsas jahisarve hääl.

Vürstid ja krahvid olid siin sagedased külalised. Kuid hoolimata toredusest ja rikkusest oli loss überkaudsete talumeeste needuseks. Lossihärra oli tige ja rõhus oma alamaid. Kurja lossihärrat sajatasid naised, kes jäid meesteta ja needsid lapsed, kellelt võeti nende isad. Talumehed võisid vaid käsi rusikas hoides edasi töötada ja palveid taeva poole hüüda. Ja ühel päeval langeski kurja härra peale kohutav karistus. Keskpäeval kattis äkki tume pilv helesinise taeva nagu musta palakaga.

Kuskil lähedal sähvisid välgud ja tugev kõuekõmin rebestas õhku. Välgunooled lõid ülevalt alla ja näis, et läheneb maailma lõpp. Tumedad pilved kiirustasid nagu ajaks tuul neid taga. Kõik inimesi valdas suur kartus ja hirm.

Nad jätsid töö põllul sinnapaika, rakendasid härjad atrade eest ja põgenesid külasse. Nad peitsid end hüttidesse ja majadessse ja vaatasid, mis edasi saab. Kuid toimus midagi iseäralikku: pikselöögid tabasid ainult tigeda härra lossi. Peagi hakkas lossi kohal helendama punane kuma ja akendest roomasid välja tulekeeled. Kostsid appihüüded. Viimaks kadus loss kõrvulukustava mürinaga maa alla.

Möödus palju, palju aastaid. Uhkest lossist olid järele jäänud vaid ahelvaremed ja hallitusega kaetud koopad, mis viisid sügavale maa-alustesse õuedesse. Varemete ümbrusesse ei julgenud enam keegi minna, sest vanad inimesed jutustasid, et surnud rüütlipreili seal end ilmutavat ja noormeest ootavat, kes ta pikast vangipõlvest ning Uhiste kulla vuntsete ravi vabastaks.

Vaid tuul ulus kõhedust tekitavate varemete kohal. Õhtuti huikasid öökullid. Ühel õhtul, kui päike hakkas juba looja minema, läks üks noormees kirikuaia kaudu kodu poole.

Menukamad professorid meelitavad tudengeid ligi nagu kärbseid — Eesti ülikoolide mitteametlik rekord on 17 lõputööd ühe õppejõu kohta. Nii polegi midagi imestada, kui üliõpilane ja tema juhendaja poole aasta jooksul silmast silma ei kohtugi. Lahendusena kaalutakse nii mõneski ülikoolis varianti minna akadeemiliselt uurimustöölt üle lõpueksami vormile. Mõistagi räägin ma erakondade rahastamisskandaalist, Meikari tunnistusest ja valitsuse vassimisest. Aga mitte ainult.

Tema nimi oli Ron ja edukalt möödunud päev täitis ta südame rõõmu ja rahuga. Ta pöördus parajasti kirikuaeda, kui märkas äkki jalgvärava juures valgesse kleti rüütatud tütarlast, kes tema poole tuli. Tütarlaps oli väga ilus, kleit tema seljas võis vabalt pruutkleit olla ja tumedaid juukseid ehtis roheline mirdi-ja pohlavartest pärg.

Ron seisatas, mitte niivõrd ehmatusest, kui pigem uudishimust, sest ta oli väga tugev ja julge noormees. Sõjakarmused olid teda tugevaks ja jõuliseks teinud.

Õhtud on jahedad ja pruutkleidis kirikuaias viibida sellisel kellaajal veel pealegi on üsna tavatu.

Olen küll mitmeid kordi kirikuaiast läbi läinud, kuid pole sind siin varem näinud ja ei tea, kuidas sulle kasulik võiksin olla. Tütarlapse huuled olid külmad ja niisked nagu hommikune kaste. Ainult pea meeles, sa ei tohi kordagi ümber või selja taha vaadata. Kui sa sellega hakkama saad, on needus murtud. Pikemalt mõtlemata võttis ta tütarlapse oma tugevatele kätele. Too oli kerge nagu udusulg.

Padjamärkmed

Esimese ringi ajal ei juhtunud midagi iseäralikku. Kui noormees teist ringi tegema asus, kuulis ta peakohal kui tuuleiile. Ümberringi sähvisid välgunooled. Kolmanda ringi ajal tõsteti neiu tema kätelt ja neiu tõusis õhulise ja kerge haldjana õhku. Nüüd olen ma vaba! Ole õnnistatud! Ron oleks kui unest äraganud. Ta avas silmad ja leidis end oma kodu ukse eest. Korraga kärgatas välk ja tundus nagu oleks maa-alused allikad avanenud.

Siis jäi kõik jälle vaikseks.

Kaua veel mõtles Ron kummalise lossipreili ja nüüd sündinud asjade üle järele. Ta astus tuppa ja oli ometi õnnelik. Kaunis lossipreili oli nüüd needusest vaba. Aastate möödudes jutustas Ron loo oma lastele ja nende kaudu saimegi teada selle kummalise loo. Kes viimasena naerab? Võistlusaladeks olid murdmaasuusatamine meestele, laskesuusatamine naistele ja suusahüpped.

Igal alal osales seitse võistlejat. Kõik osalejad olid hirmus närvis, sest loomulikult tahtsid nad ju võita.

Main navigation sub

Esimesel päeval pärast avatseremooniat algas meeste klassikasuusatamise võistlus. Kõik seitse närvilist võistlejat seisid stardijoone taga ja tegid soojendust. Kõigil olid seljal sildid järjekorranumbritega, sest ühisstardi korral oleks keset suusarada ilmselt ummik tekkinud, nagu kesklinnas täistunni ajal.

Käis stardipauk ja esimesena startis helesinises kostüümis mehike, kelle seljal oli number üks. Ka teised ei jäänud palju maha, sest juba viieteistkümne sekundi pärast kõlas uus pauk ning stardijoone tagant lahkus järgmine mees, kes kandis kostüümi, mis oli pealaest jalatallani Uhiste kulla vuntsete ravi. Huvitav, kas temaga on nii, nagu jänestega, kellele talvel valge karvkate tekib, et ta lume sees nähtav poleks?

Ja nii saadeti Valus ola liigese, mida seitse suusatajat rajale. Meeste suusatamise ajal juhtus aga midagi ootamatut. Kui suusatajad metsavahel sõitsid, kostus järsku pauk. Mõne aja pärast kakerdas suusarajale jahimees, kellel oli seljas kahtlaselt siputav kott. Selgus, et ta hoidis seal seitset pöialpoissi, et need kuskil ohutus kohas vabadusse lasta. Nimelt kuri kuninganna oli Uhiste kulla vuntsete ravi sundinud kõiki pöialpoisse maha nottima, aga jahimehel hakkas pisikestest kahju.

See, keda ta metsas tulistas, oli hoopis nõiutud metssiga. Pöialpoistel läks kotis kõht tühjaks ja jahimees otsustas neile nälja kustutamiseks toorest liha sisse sööta. Metskuldi liha küpsetamiseks polnud aega ega võimalust.

Õnneks koriseva kõhuga pöialpoisid polnud toidu suhtes valivad. Liha õgimisega need paranormaalsed olevused parajasti seal siplevas kotis tegelesidki. Miljonite televaatajate õnneks olid lähima kuuse all oma kaamerate ja mikrofonidega koha sisse võtnud kauge Põhjamaa usinad teleajakirjanikud Lembit Okaspuu ja Gustav Olenhei. Olukorra ainulaadsust tajudest tormasid nad oma raskevarustusega suusarajale üritades asjaosalistel maksimaalselt informatsiooni välja pinnida.

Kui jahimees oli kogu loo intervjueerijaile ära seletanud, jätkas ta rõõmsalt teed oma sipleva kotiga. Ta polnud osanud unistadagi, et ta kunagi pressi huviorbiiti satub. Järgmisel päeval toimus naiste laskesuusatamise võistlus. Stardijoone taga seisid seitse ärevat naist, kes kõik kibelesid juba rajale minna. Kui püssid selga ja suusad jalga pandud, võis sõit alata. Kui esimesel suusatajal oli umbes pool kilomeetrit läbitud, sai ta suure ehmatuse osaliseks.

Otse tema ees keset suusarada seisis prints valgel hobusel, kes ilmselt tuli endale siia sportlikku kaasat otsima. Suusarajal tekkinud segaduse likvideerisid ära mõned tähtsamad asjapulgad, kes pidid suusarajal korda hoidma.

Hobune toimetati kiiresti kohalikku Vancouveri talli ja prints pandi viisakalt lennuki peale, kust ta ilusti paraku Jelly ja liigeste ravi koju lendas. Kolmandal päeval seisid kõrge mäe otsas seitse liibuvates kostüümides meest, kes valmistusid suusahüpeteks. Nad tegid soojendust, sest laskumisluba pidi antama juba viie minuti pärast.

Esimene mees sättis ennast paika, et mäest alla kihutama hakata. Juba andiski kohtunik talle märguande, et ta võib oma sõitu alustada. Selle mehe hüpe polnud just eriti pikk, aga ta ise selle üle ei kurvastanud.

Tähtis pole ju võit, vaid osavõtt. Kolm meest jõudsid ka peale teda oma hüpped sooritada, kuid siis juhtus midagi imelikku. Otse taevast maandus keset suusahüppemäge kõhuli puise väljanägemisega poiss. Algul jäi mulje, nagu ta ei tahakski sealt püsti tõusta, aga lähemal vaatlemisel selgus, et ta ei saanud seda tehagi, sest ta oli ninapidi lumme kinni jäänud.

Ta üritas edutult ennast kõigest jõust vabaks rabeleda. Kui kohalik kiirabibrigaad oli kohale jõudnud ja ta nina lumest välja kangutanud, ilmus lähemal seisvate inimeste nägudele üllatunud ilme. Nad ilmselt poleks osanud uneski näha, et Pinocchio võib sedasi lihtsalt taevast alla sadada. Pinocchio oli nimelt läinud lennukiga langevarjuhüpet sooritama, aga ta langevari ei avanenud ja seetõttu ta maandus otse vastu suusamäge.

Tema õnneks oli ta puust ja küljest pudenenud ihuliikmed saab hea puiduliimiga taas kokku liimida. Nõnda siis toimetatigi Pinocchio kiiresti eskordi saatel Vancouveri parimasse puidutöökotta. Kui pealtvaatajad olid laiali aetud, otsustasid korraldajad võistlused kitsamas ringis lõpule viia ning õnneliku võitja välja selgitada.

Kõikide alade võistlejad need, kes põõsastest välja karanud muinasjututegelaste sekkumise tõttu veel olümpiamaalt jalga polnud lasknud pidid kogunema hüppetorni tippu ja sealt korraga alla sööstma. Kes kõige kaugemale jõudis oligi võitja. Aga kõik teised, kellele peale sellist ekstreemsust kogemata veel eluvaim sisse oli jäänud, elavad õnnelikult tänaseni.

Võlusall Türi Põhikooli 2. Talle ei meeldinud mitte midagi ega mitte keegi. Tulemas oli pakaseline talv. Hooliv ja armas vanaema hakkas oma tirtsule pehmet salli kuduma. Ta kudus salli sisse palju armastust ja hoolivust.

Triin ei tahtnud sallist kuuldagi. Tänapäeval ei olevat popp mingisuguseid kootud salle kanda. Ühel päeval, kui tüdruk otsustas jalutama minna, möödus ta toolist millel lebas vanaema kootud sall. See oli sall, kes tahtis niiväga jalutama minna ja koos Triinuga. Pirtsupiiga mõtles veidi ja pani siis salli vastumeelselt kaela. Õues oli külm ja kõle, tibutas vihma — tuju oleks pidanud nullis olema.

Tüdruk tundis hoopis, kuidas temast viha, kadedus, õelus, ja upsakus välja tungisid ja tema kehasse hakkas sisse voolama armastus. Käed hakkasid kihelema kallistuste järgi ja suunurgad kippusid naeratuseks ülespoole tõusma. Sellise imeliku tundega läkski Triin jalutama.

Oma hoovist väljudes nägi ta suure tamme all pisikest poissi nutmas. Ta lähenes põnnile ja uuris, mis mureks. Poisike oli kaotanud mänguhoos oma kindad. Kahekesi otsides leiti need sõrmikud puu taga oleva kivi pealt. Kui poisi silmad lõid särama tundis Triinu, kui hea soe tunne täitis kogu tema keha.

Rõõmsalt kõndides jõudis ta metsani, millest viis läbi ilus rada. Hüpeldes mööda rada märkas ta jänest, kes hoidis käpakest üleval ja ei saanud kuidagi liikuda. Jänes oli oma käpa katki astunud metsas vedeleva katkise pudelipõhja otsa. Tüdruk sidus jänkujussi käpa kinni ja korjas vedeleva pudelipõhja maast ülesse, et teised loomad end ei vigastaks.

Triinu enesetunne aina paranes. Lustlikult laulu lüües kõndis ta edasi. Lauldes oli ta märkamatult jõudnud aasale. Kuid oh ime, hilissügisel õitsesid ja lõhnasid kaunid lilled. Nüüd tuli Triinule meelde tema kallis vanaema, kes oli talle sooja salli kudunud. Ta korjas kimbu imelisi lõhnavaid lilli ja hakkas kodu poole minema. Külm vinge tuul ja sabistav vihm ei tundunudki enam nii koledad.

Lõhnavad lilled viisid mõtte tärkavale kevadele. Niiviisi kevadet südames kandes jõudis ta koju ja kinkis lilled vanaemale. Memm oli üllatunud, nähes lõbusat ja särasilmset lapselast. Märgates salli Triinu kaelas, sai ta aru, mis oli juhtunud. Sellest võlusallist ei loobunud tüdruk kunagi, isegi siis kui ta ise vanaemaks sai. Ahnuse palk Kevir Tamm 12 Elas kord seitsme maa ja mere taga ühe väikese saare kaldal vanamees koos oma kolme tütrega.

Iga päev käis mees kalal ja tuli õhtul kalasaagiga koju. Ühel päeval, kui ta taas kalale läks, nägi ta merel kahte laeva kokku põrkamas. Üks laev sõitis ära, kuid teise uhtsid lained tükkidena kaldale. Vanamees kutsus kohe oma tütred randa. Kui tüdrukud koos vanamehega kohale jõudsid, oli terve rand prahti ja asju täis. Nad leidsid sealt relvi, toitu, veidi raha, puitu ja oh imet! Kuldkala palus, et vanamees ta lahti laseks ja lubas vastutasuks täita mehe viis soovi.

Vanamees oli muidugi nõus ja küsis kohe prooviks oma esimese soovi. Mees soovis luksusmaja, mille ta kohe Uhiste kulla vuntsete ravi sai, ning lasi seepeale kalakese vette tagasi. Mõne päeva elas ta oma luksusmajas koos tütardega õnnelikult, ent juba paari päeva pärast läks vanamees merele uuesti kuldkala hõikuma.

Kuldkala tuli kutsumise peale kenasti kohale ja küsis vanamehe teist soovi.

Nüüd tahtis vanamees ühekorraga palju raha ja ka keldritäie toitu. Kuldkala täitis mehe soovi ning ujus taas minema. Nüüd oli vanamees mõne aja jälle eluga rahul ning õnnelik. Neil oli keldris söögiks kõike head ja paremat, oli tündritäis raha ja luksusmaja, kuid nad käisid ringi vanades riietes ning peatselt soovisid tütred endile paremaid riideid. Vanamees läks järgmisel päeval jälle kala otsima ja leidis ta lähemalt, kui arvata oskas.

Nüüd soovis mees palju uusi ja moekaid riideid ning kuldkala täitis ta sellegi soovi. Taas oli mees mõneks ajaks rahul. Alles oli veel 2 soovi. Kuigi neil oli nüüd olemas kõik, mida rikkurid endale igatsevad, tahtsid nad endale ometi veel ka uut laeva. Nii läks mees paari päeva pärast jälle merele, kuid jäi seal suure tormi kätte.

Ta oleks äärepealt ära uppunud, kuid hüüde peale ilmus välja kuldkala ning vaigistas tormi. Mees soovis endale ka uut ning uhket laeva. Selle ta ka sai ning sõitis seejärel suure luksuslaevaga koju. Ent nüüd olid ta kõik oma viis soovi ära kasutanud. Üks mehe tütardest polnud aga sugugi rahul sellega, et ta enam midagi soovida ei saa ning suundus seepärast vana paadiga merele kuldkala otsima.

Ta leidis kuldkala, püüdis kinni ja lubas ära tappa, kui kuldkala tema soove täitma ei hakka. Kuid kalake ei tahtnud end enam inimeste võimu alla anda, oli ta ju jõudnud juba märgata, et inimeste ahnus on piiritu. Kuna kuldkala oskas võluda, võlus ta end inimeseks ja nad kaklesid seal paadi peal 7 päeva ja 7 ööd. Selle pika aja peale sai kuldkalal hing täitsa täis.

Ta võlus tüdruku rannikule tagasi ning võttis mehelt ära kõik soovidega Uhiste kulla vuntsete ravi asjad. Ei olnud mehel ega tema tütardel nüüd enam ei raha, toitu, uhket laeva, maja ega riideid.

Vanamees oli väga õnnetu. Ta käis iga päev merel, lootes kuldkala leida ja ta uuesti kinni püüda. Kuldkala aga oli sellest paigast väga kaugele ujunud ning ei hoolinud enam vanamehest ega tema hüüetest ning kutsumisest. Vanamehel jätkus jonni otsida pikki kuid ja pikki aastaid, kuni ühel päeval, otsides kalakest tormisel merel, ta lainemurrus lihtsalt hukkus. Tüdruk, kes oli väga vapper Kadi Vannus 7. Ainuke asi oli see, et teda ümbritsesid vaid halvad inimesed.

Ometi palusid kõik halvad inimesed tema abi. Ta ei suutnud neile ära öelda ja ta raviski neid.