Mis on voimatu valu uhises, Utilitarianism – Vikipeedia

Probleemi põhiraskus on seetõttu heitluses nende hädadega, millest täielik pääsemine on haruldane õnn; praegu on nii, et nendest ei pääse mööda ja sageli ei saa neid oluliselt leevendada. Või kui me tahaksime viis kohvi juua, joome ainult neli. Filosoofia algaegadest peale on ülima hüve probleemi ehk moraali aluse probleemi peetud spekulatiivse mõtlemise peamiseks probleemiks, sellega on tegelnud väga andekad inimesed ning tekitanud omavahel vaidlevad koolkonnad. Tänapäeval on viisakas öelda, et kättemaks on mulle isiklikult võõras.

Õnne all mõeldakse naudingut ja valu puudumist, õnnetuoleku all valu ja naudingust ilmaolekut. Selgema pildi andmiseks tuleks muu hulgas öelda, mida valu ja naudingu mõiste sisaldavad ja mil määral see jääb lahtiseks. Aga need lisaselgitused ei puuduta eluteooriat, millel see moraaliteooria põhineb, nimelt et nauding ja valu puudumine on ainsad asjad, mida eesmärkidena soovitakse, ning et kõik soovitavad asjad on soovitavad kas neis inhereeriva naudingu pärast või vahendina naudingu edendamiseks ja valu ärahoidmiseks.

Selline eluteooria tekitab paljudel vastumeelsust: arvata, et elul pole naudingust kõrgemat eesmärki, on sea vääriline. Epikuurlased on sellisele süüdistusele alati vastanud, et just süüdistajad alandavad inimloomust, just nagu inimesed poleks võimelised muudeks naudinguteks peale sigade omade. Kui see tõesti nii oleks, siis polekski see süüdistus, sest kui sigadel ja inimestel oleksid samad naudinguallikad, siis kõlbaks sigadele kohane elureegel ka inimestele.

Alandavus tulebki just sellest, et looma naudingud ei vasta inimese ettekujutusele õnnest. Inimesed ei pea õnneks midagi, mis ei sisalda inimestele eriomaste nautimisvõimete rahuldamist.

• EUR-Lex - PC - EN - EUR-Lex
• Avaldame Müürilehe veebiväljaandes ainult hoolikalt valitud partnerite reklaami ja selle abil saame laiendada nii autorite kui kajastatavate teemade ringi ning avaldada rohkem väärt artikleid.

Milli meelest ei teinud epikuurlased utilitaristlikust printsiibist veatuid järeldusi. Tuleb lisada palju stoilisi ja kristlikke elemente. Aga epikuurlikud eluteooriad omistavad aru, tunnete ja kujutlusvõime ning moraalisentimentide naudingutele palju suuremat väärtust kui pelga aistingu omadele.

Tuleb küll möönda, et utilitaristlikud autorid on põhjendanud vaimsete naudingute üleolekut kehalistest peamiselt suurema püsivusega, turvalisusega, väiksemate kuludega jne, seega mitte nende seesmise loomuse, vaid väliste asjaoludega. Kõik need punktid on utilitaristid täielikult tõestanud, aga järjekindlam oleks olnud kasutada kõrgemat alust. Kasuprintsiibiga on täiesti ühitatav, et mõnd liiki naudingud on soovitavamad ja väärtuslikumad kui teised.

Oleks absurdne arvestada ainult naudingu kvantiteeti, mitte kvaliteeti, sest teiste asjade hindamisel ju arvestatakse kvaliteeti. Kui küsida, mida on mõeldud naudingute kvaliteedi erinevuse all või mis peale määra teeb ühe naudingu kui naudingu teisest väärtuslikumaks, siis on ainult üks võimalik vastus.

1. Kurgi tootlemine liigestest
2. Rääkisime, et palve on midagi väga lihtsat aga samal ajal ka midagi väga tähtsat ja olulist.
3. Haiget kate suurte sormede liigestele, mida teha
4. Наконец, когда Джезерак убедил себя, что это и в самом деле уже не сон, он повернулся к своим спутникам.
5. И он и Хилвар принимали такой порядок вещей как нечто совершенно естественное: на земле прошло слишком много времени с тех пор, как кто-то мог бы бросить вызов Человеку -- высшему существу.
6. Он,пригляделся и тотчас же исполнился сомнением, потому что значение таких же вот линий было ему слишком хорошо известно.

Kui kahest naudingust ühte eelistavad otsustavalt kõik või peaaegu kõik, kes on mõlemat kogenud, sõltumata tundest, et neil on moraalne kohustus seda eelistada, siis see on soovitavam nauding.

Kui ühte kahest paigutavad kõik, kes on mõlemaga pädevalt tuttavad, teisest nii palju kõrgemale, et nad eelistavad seda isegi teades, et sellega kaasneb rohkem rahulolematust, ega loobuks sellest mis tahes hulga teise naudingu pärast, milleks nende loomus on võimeline, siis me oleme õigustatud omistama eelistatud naudingule üleoleku kvaliteedis, mis kaalub kvantiteeti niivõrd üles, et viimane jääb võrdluses tühiseks.

On aga vaieldamatu tõsiasi, et need, kes on mõlemaga tuttavad ning on mõlemat võrdselt võimelised hindama ja nautima, eelistavad tunduvalt eluviisi, mis kasutab nende kõrgemaid võimeid. Vähesed inimesed oleksid nõus, et neid moondataks mõneks alamaks loomaks, lubades suurumal määral looma naudinguid.

Ükski intelligentne inimene ei tahaks olla rumal, haritud inimene võhik, tunnete ja südametunnistusega inimene isekas ja madal, isegi kui nad usuksid, et rumal, puupea või lurjus oleks oma saatusega rohkem rahul kui nemad enda omaga.

Nad ei nõustuks loobuma sellest, mis neil nondega võrreldes rohkem on, saades vastutasuks kõigi nende soovide täieliku rahuldamise, mis neil on ühised. Nad võiksid arvata, et on selleks valmis, ainult nii suure õnnetuoleku korral, et nad eelistaksid peaaegu ükskõik millist saatust. Kõrgemate võimetega olendil on õnneks rohkem tarvis, ta on tõenäoliselt võimeline tugevamaks kannatuseks ning teda võivad tabada mitmekesisemad kannatused kui alamat tüüpi olendit, kuid hoolimata nendest puudustest ei saa ta kunagi tegelikult soovida vajuda tema arvates madalamasse eluastmesse.

Seda tahtmatust võib seletada kuidas tahes; võib panna selle uhkuse arvele selle nimega nimetatakse nii mõnd kõige austusväärsemat kui ka mõnd kõige vähem austusväärset tunnet, milleks inimkond on võimeline ; võib panna selle vabaduse- ja isikliku sõltumatuse armastuse arvele stoikutel oli see üks tõhusamaid argumente ; võimuarmastuse või põnevusearmastuse arvele, mis mõlemad tõesti sellele kaasa aitavad: aga kõige sobivam nimetus on väärikustunnemis kõigil inimestel on ühel või teisel kujul olemas, ja mõnel kuigi mitte täpses proportsioonis kõrgemate võimetega, ning mis on neil, kellel see on tugev, õnne nii oluline osa, et nad ei saaks soovida midagi, mis sellega vastuolus on, või kui, siis ainult hetkeks.

Kui keegi arvab, et see eelistus leiab aset õnne arvel, et kõrgem olend ei ole sarnases olukorras õnnelikum kui alam olend, siis ta ajab õnne segi rahuloluga.

Kahtlemata on väheste nautimisvõimetega olendil suurem võimalus saada täielikult rahuldatud; ja väga võimekas olend tunneb alati, et selles maailmas pole täiuslikku õnne. Aga ta saab õppida seda ebatäiuslikkust taluma, kui see üldse on talutav, ja see ei pane teda kadestama olendit, kes pole ebatäiuslikkusest teadlik, sest ta ei kogegi seda hüve, mida see ebatäiuslikkus piirab. Parem on olla rahulolematu inimene kui rahulolev siga; parem on olla rahulolematu Sokrates kui rahulolev lollpea.

Kui lollpea või siga pole nõus, siis ainult sellepärast, et ta teab ainult küsimuse oma poolt. Teine võrdluse osaline teab mõlemat poolt. Võidakse vastu vaielda, et paljud, kes on võimelised kõrgemateks naudinguteks, lükkavad need mõnikord ahvatluste mõjul edasi alamate naudingute kasuks.

Aga see on täiesti ühitatav kõrgema naudingu seesmise üleoleku täieliku tunnistamisega. Inimesed valivad iseloomu ebakindluse tõttu sageli lähedasema hüve, kuigi nad teavad, et see on vähem väärtuslik; seda ka siis, kui valida on kahe kehalise Ravi paksendamise liigesed vahel. Nad püüdlevad meeleliste naudingute poole, kahjustades tervist, kuigi nad on täiesti teadlikud, et tervis on suurem hüve.

Võidakse ka vastu väita, et paljud, kes Mis on voimatu valu uhises noorusele omase vaimustusega kõigest õilsast, vajuvad vanemaks saades laiskusesse ja isekusse. Aga Mill ei usu, et nad vabatahtlikult eelistavad madalamat hüve kõrgemale: kui nad pühendavad end ainult ühele, on nad juba muutunud teiseks võimetuks. Õilsamate tunnete võime on enamikul inimestel väga õrn taim, mis väga kergesti närtsib mitte ainult vaenulike mõjude tõttu, vaid lihtsalt toidupuuduse tõttu; enamikul noortel närtsib see ruttu, kui kutseala ja ümbrus ei anna sellele tegevust.

Inimesed kaotavad oma püüdlused, nagu ka intellektuaalse maitse, sest neil pole aega ega võimalust neid nautida; ja nad anduvad alamatele naudingutele, mitte et nad neid meelega eelistaksid, vaid sellepärast, et nad kas ei pääse teistele ligi või nad pole enam teisteks võimelised.

On küsitav, Mis on voimatu valu uhises keegi, kes on jäänud võrdselt võimeliseks mõlemat liiki naudinguteks, on kunagi teadvalt ja rahulikult eelistanud madalamaid. See ainsate pädevate kohtunike otsus ei kuulu Milli arvates edasikaebamisele. Nende otsustust, kes on mõlemaga tuttavad, või nende enamiku otsustust tuleb pidada lõplikuks. Ja seda vähem on põhjust kõhelda, et ka kvantiteedi puhul pole muud kohut. Kuidas määrata, milline kahest valust on tugevam või kahest meeldivast aistingust intensiivsem, kui mõlemaga tuttavate inimeste hääletuse teel?

Ei valud ega naudingud ei ole homogeensed, ja valu on alati naudinguga heterogeenne. Kuidas otsustada, kas konkreetset naudingut tasub osta konkreetse valu eest, kui mitte kogenute tunnete ja otsustuse järgi? Mill peatus sellel punktil, sest see on vajalik, et kasu või õnne kui inimeste käitumist suunavat reeglit õigesti mõista. Aga see ei ole utilitaristliku standardi aktsepteerimise vältimatu tingimus, sest see standard ei ole mitte subjekti enda suurim õnn, vaid suurim õnne kogus üldse; ja kui saab kahelda, kas õilsam iseloom on alati seda õnnelikum, mida õilsam ta on, siis selles ei saa olla kahtlust, et maailm tervikuna võidab sellest tohutult.

„Jumalale tänu“ - kuidas kõneleda millestki, mis tekitab nii palju valu ja häbi?

Sellepärast saaks utilitarism oma eesmärgi saavutada ainult iseloomu õilsuse üldise kasvatamisega; isegi kui iga inimene saaks kasu ainult teiste õilsusest ja tema enda õilsus ainult vähendaks seda kasu. Aga see viimane on nii absurdne, et teeb ümberlükkamise üleliigseks. Suurima õnne printsiibi järgi on viimne eesmärk, mille pärast kõik teised asjad on soovitavad olgu siis tegu enda või teiste hüvegavõimalikult valuvaba ja võimalikult naudingurikas elu, nii kvantiteedi kui ka kvaliteedi poolest.

Kvaliteedi proovikivi ja kvantiteedi suhtes mõõtmise reegel on nende eelistus, kes on mõlemat kogenud ning on harjunud ennast teadvustama ja vaatlema. Utilitarismi järgi on see paratamatult ka moraali standard, s. Väidetakse vastu, et õnn ei saa ühelgi kujul olla inimelu ja -tegevuse ratsionaalne eesmärk, sest esiteks on see saavutamatu ja teiseks küsitakse põlglikult, mis õigus on sul olla õnnelik.

Thomas Carlyle küsib veel teravamalt: "Mis õigus oli sul mõne aja eest isegi olla? Esimene vastuväide oleks väga asjakohane, kui see oleks põhjendatud, sest kui inimesed üldse ei pea olema õnnelikud, siis õnne saavutamine ei saa olla moraali ega mingi ratsionaalse käitumise eesmärk.

Kuigi selgi juhul oleks midagi öelda utilitarismi kasuks, sest kasu ei kätke mitte ainult õnne poole püüdlemist, vaid õnnetuoleku ärahoidmist või leevendamist; ja kui esimene eesmärk Arthrosi liigeste tabletid Artra kimäärne, siis viimase jaoks on seda suurem tööpõld ja tungivam vajadus, vähemalt seni, kuni inimkond peab vajalikuks elada ega soorita kollektiivset enesetappu, mida teatud tingimustel soovitab Novalis.

Kui aga väidetakse, et inimelu ei saa Mis on voimatu valu uhises olla, siis kui see pole sõnade mäng, on see vähemalt liialdus. Kui õnne all mõista pidevat väga nauditavat vaimustust, siis on see ilmselt võimatu. Õnnelik vaimustus kestab mõne hetke, mõnel juhul katkestustega tunde või päevi, ning on naudingu ajutine särav sähvatus, mitte püsiv leek. Filosoofid, kelle õpetuse järgi on õnn elu eesmärk, on seda väga hästi teadnud. Õnn, mida nad silmas pidasid, ei ole elu joovastuses, vaid joovastuse hetked elus, mis koosneb vähestest ja mööduvatest valudest, paljudest ja mitmekesistest naudingutest, aktiivsuse otsustava ülekaaluga passiivsuse üle, kusjuures terviku aluseks on mitte oodata elult rohkem, kui see saab anda.

Nendele, kellele selline elu on osaks saanud, on see alati tundunud õnne Mis on voimatu valu uhises vääriline. Ja praegugi on paljudel selline elu suures osas eluajast.

Praegune vilets haridus ja vilets ühiskonnakorraldus on ainus reaalne takistus sellele, et see oleks peaaegu kõigile kättesaadav. Oponendid seavad võib-olla kahtluse alla, kas inimesed oleksid rahul nii vähese õnnega, kui neid õpetada pidama õnne elu eesmärgiks. Aga väga paljud on rahul palju vähemaga. Tundub, et rahuloleva elu põhikomponendid on rahulikkus ja põnevus, ja sageli leitakse, et piisab ühest nendest. Suure rahulikkuse puhul saavad paljud olla rahul väga vähesegi naudinguga; suure põnevuse puhul saavad paljud leppida märkimisväärse valuga.

Kindlasti ei ole põhimõtteliselt võimatu, et inimsool oleksid mõlemad; nad ei ole ühitatavad, vaid käivad loomupäraselt koos; neist ühe pikendamine on valmistumine teiseks ja selleks soovi üleskütmine. Ainult paheliselt laisad ei soovi pärast mõningat puhkust põnevust; ainult haiglased põnevusejahtijad peavad põnevusele järgnevat rahulikkust igavaks ja tuimaks, mitte nauditavaks, kui see on eelneva põnevusega võrdeline.

Kui inimesed, kellel on välise saatusega talumatult vedanud, ei leia elus piisavalt naudingut, et see neile väärtuslik oleks, siis põhjus on üldiselt see, et nad hoolivad ainult iseendast. Nendel, kel pole avalikku ega eraviisilist kiindumust, on elu põnevus väga napp ja igal juhul kahaneb aja möödudes, kui surm peab kõigile isekatele huvidele lõpu tegema; seevastu need, kes jätavad endast maha isikliku kiindumuse objektid, ja eriti need, kes on ka kultiveerinud inimkonna kollektiivsetele huvidele kaasatundmist, säilitavad surma eelõhtul sama elava huvi elu vastu nagu noore ja tervena.

Peale isekuse on peamine põhjus, mis teeb elu rahuldust mittepakkuvaks, on vaimse kultiveerituse puudujääk. Kultiveeritud vaim, mitte filosoofi oma, vaid iga vaim, millele teadmise allikad on avatud, ja mida on vähegi talutaval määral õpetatud oma võimeid kasutama, leiab ammendamatu huvi allikad kõigest, mis teda ümbritseb.

On küll võimalik muutuda kõige selle vastu ükskõikseks, olemata sellest tuhandikkugi ammutanud, kuid ainult juhul, kui pole algusest peale nende vastu moraalset ega inimlikku huvi tuntud, vaid on otsitud nendest ainult uudishimu rahuldust.

Asjade loomuses ei ole mingit põhjust, et vaimse kultuuri kogus, millest piisab intelligentseks huviks nende kontemplatsiooniobjektide vastu, ei peaks olema iga tsiviliseeritud riigis sündinud inimese pärand. Ka mitte põhjust, miks keegi peaks tingimata olema isekas egoist, kes hoolib ainult iseendast.

Miski seda kaugelt ületav on tavaline praegugi. Ehtsad eraviisilised kiindumused ja siiras huvi avaliku hüve vastu on võimalikud igal korralikult kasvatatud inimesel, olgugi et erineval määral. Maailmas, milles on nii palju huvitavat ja nauditavat, ka nii palju korrigeeritavat ja parandatavat, on igaüks, kellel on need mõõdukad moraalsed ja intellektuaalsed eeldused, võimeline eluks, mida võib nimetada kadestamisväärseks; ja kui talle halbade seaduste või teiste tahtele allutamise pärast ei keelata nende käeulatuses olevate õnne allikate kasutamise vabadust, siis ta kindlasti leiab selle kadestamisväärse elu, kui ta väldib elu positiivseid pahesid, suuri füüsilise ja vaimse kannatuse allikaid, nagu äärmist vaesust, haigust ning kiindumuse objektide lahkusetust, väärtusetust või enneaegset kaotust.

Probleemi põhiraskus on seetõttu heitluses nende hädadega, millest täielik pääsemine on haruldane õnn; praegu on nii, et nendest ei pääse mööda ja sageli ei saa neid oluliselt leevendada.

Aga mitte keegi, kelle arvamust üldse kuulata tasub, ei eita, et suurem osa maailma suurtest positiivsetest pahedest on iseenesest Mis on voimatu valu uhises ja kui inimeste asjade paranemine jätkub, siis need viiakse lõpuks miinimumini.

Vaesuse, mis kindlasti toob kannatust, saab ühiskonna tarkusega ning indiviidide arukuse ja ettenägelikkusega välja juurida. Isegi kõige ülesaamatumat vaenlast, nimelt haigust, võib hea kehalise ja moraalse kasvatusega ning kahjulike mõjude tõrjega piiramatult vähendada; teaduse progress tõotab tulevikus otsesemaid võite selle vihavaenlase üle. Iga edusamm selles võtab meilt mõne haiguse, mitte ainult niisuguse, mis elu lühendab, vaid ka niisuguse, mis ei lase õnnelikult elada.

Ja mis puudutab halba õnne ja teisi pettumisi, siis need on peamiselt kas suure rumaluse, ohjeldamata soovide või halbade või ebatäiuslike institutsioonide tagajärg.

Nii et kõigist suurtest kannatuse allikatest on võimalik suuresti, mõnest peaaegu täielikult lahti saada inimeste hoole ja pingutusega, ja kuigi nende kõrvaldamine on muret tegevalt aeglane, kuigi enne võitu hukkuvad paljud põlvkonnad, naudib iga piisavalt intelligentne ja suuremeelne, kes sellesse pisimagi panuse annab, üllalt juba võitlust ennast, millest ta isekate naudingute nimel ei loobuks.

Ja see viib õige hinnanguni võimalikkusele ja kohustusele õppida ilma õnneta läbi saama. Aga mis muu see miski on kui mitte teiste õnn või mõni selle eeltingimus?

Õilis on suuta oma õnneosast või selle võimalusest täielikult loobuda, aga sel eneseohverdusel peab olema mingi eesmärk, see pole eesmärk iseeneses, ja kui öeldakse, et selle eesmärk pole mitte õnn, vaid voorus, mis on parem kui õnn, kas siis kangelane või märter tooks selle ohvri, kui ta ei usuks, et see võtab teistelt vajaduse säärasteks ohvriteks?

Kas ta teeks seda, kui ta ei usuks, et tema loobumine õnnest ei aita kaasa kellegi teise õnnele, vaid asetaks teised olukorda, milles tema praegu on? Au neile, kes suudavad isiklikust elunautimisest loobuda, kui nad sellega annavad väärilise panuse inimkonna õnne suurendamisse; aga kui keegi teeb seda mingil muul eesmärgil, siis ta ei vääri rohkem imetlust kui sambapühak. Ta võib küll inspireerivalt näidata, milleks inimene on võimeline, kuid kindlasti ei saa ta olla eeskuju.

Kuigi ainult maailmakorralduse väga ebatäielikus seisundis saab keegi teiste õnne kõige paremini teenida enda oma täielikult ohverdades, möönab Mill, et praegustes oludes on valmidus niisuguseks ohvriks inimese suurim võimalik voorus. Lisaks annab praeguses maailmas teadlik võime ilma õnneta läbi saada paradoksaalsel kombel parima väljavaate selle õnne saavutamiseks, mis on võimalik. Sest miski peale teadlikkuse ei saa tõsta inimest elu juhustest kõrgemale, tekitades temas tunde, et kui ka juhtub kõige hullem, ei saa see teda alistada; ja kui ta seda kord tunneb, vabastab see teda ülemäärasest ärevusest elu pahede pärast ning võimaldab tal, nagu paljudel stoikutel Rooma riigi kõige hullematel aegadel, rahulikult kultiveerida talle kättesaadava rahulduse allikaid, muretsemata nende kestuse ebakindluse ja nende vältimatu lõpu pärast.

EUR-Lex Access to European Union law

Utilitaristlik moraal tunnistab eneseohverdust teiste heaks, kuid ei pea ohvrit iseenesest hüveks. Ohver, mis õnne kogusummat ei suurenda ega kaldu suurendama, on raisatud. Utilitarismi oponendid tunnistavad harva, et õnn, mis määrab õige käitumise, ei ole mitte subjekti enda õnn, vaid kõigi asjaosaliste õnn. Iseenda ja teiste õnne vahel peab ta olema sama rangelt erapooletu nagu huvitu ja heatahtlik kõrvaltvaataja. Tundub, et mäletamine vaid põlistab konflikti ning õhutab kättemaksule.

Silm silma, hammas hamba vastu, nagu kõlab Moosese seadus, mida Jeesus mäejutluses tsiteeris. Mind hakkasid küüditamismälestused ruttu häirima. Mineviku vastupanu jäi mu jaoks Eesti taasvabanemise ajal vähem kõlama, sest eks neid eduka vastupanu lugusid nappiski.

Kerge süda! Film oli ehitatud üles küüditamisõuduse illustratsioonina. Hoolega püüti anda edasi inimeste lugusid, isegi vangilaagrit valvava üksuse komandöri traagika oli sisse põimitud. Ometigi mõjus film konstrueeritult.

Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaal ja teised sarnased monumendid teevad sama töö ära palju veenvamalt. Kui rääkida filmidest, peaks nähtavasti alustama mõtlemist inimeste loost, mitte ajaloosündmusest. Vaatad ja tunned, et holokaustil ei tohi enam kunagi korduda lasta.

Miks on nõnda, et mõni läbimäletamine puhastab, mõni mõjub aga korduva alandusena ning tekitab jõuetut viha? Ehk aitab kättemaks, soovitavalt füüsiline, siiski leppimisele kõvasti kaasa? Muuseas, ka meelespidamine on omamoodi kättemaks. Andestuse võimatus Kättemaks on mineviku valu ja vigade kandmine käesolevasse hetke, tihti agressiivne tegevus eesmärgiga minevik ümber mõtestada ja astuda tulevikule vastu endale meelepärasemal viisil, õppida vigadest ja olla endaga rahul. Eesti taasiseseisvumisel otsustati kättemaksust loobuda.

Ei moodustatud tõe ja leppimise komisjoni nagu Lõuna-Aafrika Vabariigis Püstitati mälestusmärke, ritualiseeriti, kuid kõige rohkem — unustati. Kõik oleks justkui korras. Aga tulevik? Mu noored sõbrad ei tunneta valdavalt, et kunagi võivad taas tulla hoobid automaadipäradega, veri lumel, ülesrivistamine, varade rekvireerimine.

Milleks meile armee ja kaitsekulutused, küsib inimene, kes peab maailmakorda püsivaks ja Puna-Vene imperialismi õpikulegendiks.

Teisalt, kui palju mõjutaks patsifisti mõtlemist see, kui annaksime Eestis punaterrori käes kannatamisele religioosse mõõtme? Kõhklen, kas tuleviku Armeenia võidab genotsiidi põlistamisest, eriti kui möödunud aja tõttu on võimatu süüdlastele otseselt kätte maksta. Eespool mainitud Lõuna-Aafrika komisjoni tegevus kujunes ikkagi apartheidi valgete vaimseks nüpeldamiseks, kättemaksuaktsiooniks, mitte leppimise tööriistaks. No vähemalt sedagi. Ehk on kättemaksul siiski parim enne kuupäev?

Varsti pole Wiesenthali keskusel rauknatsegi, keda päevavalgele tirida. Missioon näikse olevat täidetud. Kui praktiliselt vaadata, siis oleks mälu justkui vajalik ainult selleks, et orienteeruda tänapäevas ja aimata ette tulevikku.

Teisi loenguid

See tähendab, käituda pädevalt, tundes ära sarnaseid hoiatavaid mustreid. Teismelisena sain paar korda kaakidelt peksa. Viimane kord oli asi tõsine: tüübid lõid näo üles, röövisid sada krooni ja ähvardasid noaga kõri läbi lõigata. Proovisin vist isegi vastu lüüa, ehkki ma pole kindel, kas ma ei mõtelnud seda tagantjärele välja. Au, häbi, vastuhakk, analüüs — ohvri sees toimub palju protsesse. Terve suve, ehk kauemgi, elasin unetutel öödel seda olukorda uuesti läbi.

Ja loomulikult plaanitsesin kättemaksu. Õieti püüdsin seda pärast röövi kohe teoks teha. Läksime sõbraga sündmuskohale, kaikad käes, aga ei leidnud kedagi. Kindlasti muutusin pärast röövi inimpelglikumaks, et mitte öelda ettevaatlikumaks. Enne röövi astusin ma kaakidega joviaalsesse vestlusse, selle asemel et võimalikult kiiresti eemalduda.

Ohvri suurim süüdistaja on ohver ise. Edaspidi hoidsin linna peale minnes raha takso jaoks ning vältisin aastaid üksi öist hulkumist. Kas tajusin end seega saakloomana? Kinnistasin ohvrirolli? Küllap jah. Aga seni, ptüi-ptüi-ptüi, olen ka sarnastest pahandustest pääsenud, ehkki hulgun öös üsna vabalt.

Isegi pussi ei viitsi enam vööl kanda. Loomalik ja loomulik kättemaks Kättemaksul on küljes sotsiaalne stigma.

Põhjus on lihtne: veritasule ehitatud ühiskond toimib õige kehvasti, sest verine lumepall paisub aina suuremaks. Seepärast on kättemaks halb. Paljud inimesed ütlevad, et kättemaksuhimu on neile võõras.

Küllap tõesti. Ja selles mõttes, suretamise läbi otsime vähemalt kahte asja: - Esiteks, distsipliini ja sisemist korda, sest kui püha Josemaría ütleb, kehale tuleb anda natuke vähem, kui tavajab. Muidu saab temast reetur Tee Paulus räägib samuti sellest, kui ta sõnab: ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks 1Kr Ja see teine on kindlasti kõige olulisem põhus, et suretada.

Aga millest me räägime täpselt, kui me ütleme, et me peame suretama? Milliseid suretamisi tohib praktiseerida? Kas tuleb näiteks iseendale haamriga lüüa? Muidugi mitte.

Utilitarianism

Suretamine ei tohi tervise kahjulik olla. Suretamine ei tegutse keha vastu, vaid meie paha harjumuste vastu: laiskuse, edevuse, lihahimu vastu. Neid kalduvusi peame suretama. Seda öeldud, saame erinevate suretamiste vahel eristada. Esiteks, meil on tavalised ja erakordsed suretamised.

Peatükk 1: üldised märkused[ muuda muuda lähteteksti ] Vastu ootusi on õige ja väära kriteeriumi vaidlusküsimuse otsustamisel vähe edu saavutatud, kuigi see on väga tähtis küsimus. Filosoofia algaegadest peale on ülima hüve probleemi ehk moraali aluse probleemi peetud spekulatiivse mõtlemise peamiseks probleemiks, sellega on tegelnud väga andekad inimesed ning tekitanud omavahel vaidlevad koolkonnad. Kahe tuhande aasta jooksul on võistlevad teesid samaks jäänud ning üksmeelele pole jõutud lähemale kui siis, kui noor Sokrates kuulas vana Protagorast ning kaitses Platoni dialoogis " Protagoras " utilitarismi sofisti populaarmoraali vastu. Sarnane segadus ja ebakindlus ning mõnel juhul sarnased lahkarvamused on küll olemas kõigi teaduste algprintsiipide asjus, isegi matemaatika puhul, aga see ei kahjusta suurt üldiselt ei kahjusta üldse nende teaduste järelduste usaldusväärsust. Seda anomaaliat seletab see, et teaduste õpetust tavaliselt ei tuletata algprintsiipidest ja selle tõendid tavaliselt ei sõltu sellest.

Erakordsed on näiteks palverännakud, paast, patukahetsussärki kanda. Saame neid teha ja need on kindlasti kasulikud aga neid ei ole alati lihtne praktiseerida. See on põhjus, miks tavalised suretamised on harilikult paremad. Näiteks, kui me oleme janu, saame viis minutit oodata enne joomist. Või kui me tahaksime viis kohvi juua, joome ainult neli. Või kui me oleme väsinud, proovime naeratada ja seda Jumalale ohverdada.

Need on väga head ja lihtsad suretamised. Teiseks, saame sisemise ja Sustava juudi poletik vahel eristada. Mis on näiteks sisemine suretamine? Püha Josemaría ütleb: Ütlemata jäetud tabav märkus või nali; sõbralik naeratus sellele, kes sind segab; vaikus vastuseks ebaõiglasele süüdistusele; heasüdamlik vestlus tülikate ja taktitudega; kannatlikkus sinuga koos elavate inimeste ebameeldivate ja ärritavate pisiharjumuste suhte Selle kõige visa järgmine on tõeline sisemine suretamine Tee Aga kui me tahame sisemist suretamist elada, siis on ka väga tähtis lihasuretamist praktiseerida.

Lihasuretamised annavad meile distsipliini, mida me vajame, et teisi suretamist täita. Need on kindlasti väga lihtsad. Näiteks kord mitte vaadata lemmiktelesaadet; töötada ilma muusikat kuulamata; mõnikord istuda ebamugavale toolile või diivanile.