Laulmine mook haiget liigesed.

Neiu tahtis teada, kuidas ta saaks noormeest tänada. Sellest peaks pahanduste ravimiseks abi olema - ja seda igaveseks. Oti sai bensiini ja müüja sai raha. Nii ta istus luua selga ja läks Elist otsima. Kaua kõndisid nad ühest saalist teise, ta ei jõudnud seda ilu ära imetleda.

Ta Surub parast auru kohe üle oja linna minna ja helistada Lillyle, et ta järele tuleks. Lilly oli kohe rõõmus kui kuulis Oti häält, sest lehes kirjutati sellest lennuõnnetusest.

Kui Oti koju jõudis, tulid kõik tema juurde ja kallistasid teda. Äkki ärkas aiapäkapikk jaheduse peale üles ja märkas, et see ei olnud päris. Niisiis, kui rebane Regina, oli külarahvalt koorekirnu näppamise eest kõva nahatäie saanud, pages ta nii kiiresti metsa, kui jalad Laulmine mook haiget liigesed. Alles metsaveerel muutus ta samm töntsimaks, käpakesed hakkasid värisema ja pilk muutus tühjaks ja vaevatuks.

Endalegi pidi vaeseke tunistama, et ära väsis. Teel möödus ta hunt Uudu okstest tehtud onnikesest. Temast rääkisid juba kõik metsloomad,sest Hunt Uudust oli saanud hoolas aiapidaja ja tubli tööline. Seljas kandis ta oma lemmikut, kollast värvi vesti ning parjasti toimetas susi oma uhiuuue aiakäru kallal.

Silitas ja imetles oma kätetööd. Tohoo, mis sinuga juhtus? Näed nii halb välja? Mäletad, olin seal kunagi hanekarjas abiks. Oleks, ma seda teadnud, et pererahvas enesele nüüd suure ja tigeda koeravolaski on võtnud, ma poleks sinna läinudki. Ta läks kohe päris tigedaks, ikka auh ja auh, muud ta ei teinudki. Viimaks hüppas mulle turjale ja kiusas, mis jaksas.

Ma pidasin siis targemaks ära tulla. Mida head-paremat ristsetel ka pakuti? Koorekirnu võtsin ise ja tegin lõpu peale. Loomulikult tuleb see peni sind kiusama, kui sa pere koorekirnu tühjaks teed. Aga ütle nüüd, hädine hing, kuidas mina sind aitama peaksin?

Ma pean nüüd end mitu päeva järjest põetama ja tervendama. Ehk katsud ikka ise minna? Ja- kärul polnud viga midagi. Oli teine kenasti kasepuust valmis tehtud, seest hööveldatud, kaks suurt ratast all.

Käru, mis käru-meelepärast oli talle see. Mõtle peaga, kuidas Laulmine mook haiget liigesed nii muljutuna üksi lähen? Kõik kohad-luud ja liigesed läbi klopitud. Siis võivad veel igasugu tüh-tühistused tulla.

Kivi juurest pöörad paremale, üle silla ja olemegi minu kodu juures. Jõudsid ka halli kivini. Lähema kuuse otsas istus kaks harakat- Klaara ja Vaara. Hunti ja rebast nähes tõusid need kädistades lendu. Ta Laulmine mook haiget liigesed end hunt Uudu aiakärus väga mugavasti. Jõudsid ka viimaks ojani, millest laudadest ehitatud sild üle viis. Hunt Uudu, vaeseke, oli aga juba üsna võhmal. Päike paistis kasuka vesti all kuumaks ja aevastus tuli kangesti peale.

Sõida aga edasi! See oli erksavärviliste kangalintidega ehitud. Kuid, oh helde aeg! Oli sinna alles loomi-linde kokku kogunenud. Seal olid põder Lembs, siiliisand Joosu, must toonekurg Tooni, harakad Klaara ja Vaara, tigu Jass Folk oiguskaitsevahendite ola uhise ravi neuralgia palju teisi väikesi karvaseid ja sulelisi.

Kõik nad sosistasid ja vadistasid, naersid ja puhistasid. Ma tänan, et olete mind tulnud ristsetelt tagasituleku puhul tervitama. Te ju teate, et meie hunt Uudust on saanud hoolas aiapidaja ja meistrimees. Seetõttu võtan su paariks nädalaks oma teenistusse. Kojutoomise eest saad täna hüva lõuna.

Seal, on puuhunnik, olgu need kirvega pilbasteks löödud! Mina aga hakkan nüüd oma muljutud konte parandama ja tohterdama! Pisrgi tikkus silma. Loomad ja linnud, kes olid rebase osmiku ümber kogunenud, patsutasid talle seltsimehelikult õlale ja soovisid edu ja vastupidavust. Ära siis endale tööga siin ülearu liiga tee!

Regina on küll kaval, kuid päris halba ei soovi ta kunagi kellelegi, ainult tembutab väheke. Hunt Uudu aga lõi kirve vihaselt esimesse lepapakku. Hõbedane võti Karin Hansson 32 Ennemuistsel ajal läks künnimees nimega Valmar põllule tööle. Päike paistis palavalt, nii, et hobuse nahk lemmendas ja mööda mehe selga voolasid higipiisad. Valmar aga jätkas hoolsalt tööd, abiks mära Miira. Miira oli tubli tõmmu-ilus loom. Äkitselt hakkas talle üks helendav asi silma. Mees peatas hobuse ja kummardus.

Maas lebas hõbedane võti. See sädeles ja läikis päikesekiirtes. Ta otsustas üles künda kogu põllu, sest arvas, et aardekirst asub just tema maalapil. Kündis mees, mis ta kündis, aga midagi erilist talle silma ei hakanud. Valmar hakkas lootust kaotama. Aga äkki on keegi kogemata selle siia kaotanud, ja kui see on nii, siis kuidas mina, vaene mees, lähen nüüd küla pealt selle omanikku otsima?

Ei, ei, kui see võti oli siin minu põllul ja mina selle leidsin, siis tähendab see seda, et võti on minu jagu. Hobune hirnatas ja vaatas peremehele selgete silmadega otsa.

Vaata, ma siis seletan sulle: igale võtmele on olemas sobiv lukk, kindlasti on see kuskil olemas, küsimus on ainult selles, et kus.

Ilm muutus järjest palavamaks. Päike säras palavalt ja ühtki pilveriba polnud taevas. Ootamatult Miira seisatas. Kuid Miira ei liikunud paigast. Ta kaapis jalaga maad, raputas kaunist lakka ja seisis endiselt kindlalt paigal. Ma pole veel kunagi ühtegi oma lemmikutest tööga põllul ära väsitanud.

Kuidas nüüd sina, keset päevatööd põllul seisma jääd? Kuid mära ei teinud kuulmagi, seisis ja vaatas vaid tummalt maha. Mis sul seal ometi ees on, et sa edasi ei lähe?

Ta samm oli palavusest veidi raske ja vaatas alles siis maha. Otse hobuse jalgade ees lebas kastike. See oli valmistatud tugevast tammepuust ja selle ees oli roosetanud lukk. Valmari nägu venis laiale naerule. Ta patsutas Miira turjale ja hakkas suurest rõõmust tantsima, kord ühele, kord teisele põlvele patsu lüües. Siin kasti sees võib olla peidus suur varandus. Sa kujutad ette, Kasi kasi murdude harjad selle eest kõik osta saab!

Ma panen kindlasti meie tarele uue katuse, teen trepi korda ja kui mul siis kõigest sellest veel raha üle jääb, osatn Laulmine mook haiget liigesed kirikule uue kroonlühtri. Kaks väikest kott-pükstega poisikest, Märt ja Sander möödusid põllust. Märt kandis haruldaselt suurte raamidega prille ja nägi nendes üsna koomiline välja.

Ta ju tantsib oma märale tangot. Eh, ikka täitsa segi. Ei võta teine enam külakoosolekutestki osa. Nii ei hakanudki poisikesed uurima, mida Valmar oma põllulapil täpselt teeb ja jätkasid naeru kihistades ja juteldes oma teed. Valmar aga tõstis kastikese üles, pühkis selle mullast hoolikalt puhtaks, võttis hobuse nööri otsa ja läks rutates koju.

Enam ei saa keegi mulle vaesust ette heita. Küll kõik külainimesed alles imestavad, kui näevad, et vana Valmar oma eluhoone tip-top korda seab. Mine tea, äkki võtan veel noore, ilusa naisegi-siis läheb alles õigeks eluks. Ei julge mind siin külas keegi imelikuks pidada. Tead, Miira, ma olen sellest kõigest tüdinud. Olgu siis peale, et ma loomadega teinekord paremini läbi saan, kui inimestega, aga Miira, sa oled mul ikka eriliselt tore hobune.

Tee hobuse kappjade all aina tolmas, sest Valmar tahtis kiiresti koju jõuda. Ei saanud mööduvad inimesed üldse aru, mis seda Valmarit keskpäeval nii kiiresti koju sundis minema. Istus teine, nina püsti, oma vankris adra kõrval ja hüüdis, kui tehtud mees tema nüüd on. Inimesed vaatasid ja vangutasid päid. Kiirustab koju nagu hakkaks rongile minema. Aga meie külakeses ei sõidagi ronge.

Arvan, et nüüd ei pea me enam millegi pärast muret tundma. Seal kastikeses on kindlasti varandus. Üllataval Haiget oige spin sobis hõbedane võti vana lukuga. Kuid rooste ja niiskus olid juba oma töö teinud ja mehel kulus tükk aega enne kui ta kastikese lahti sai. See avanes kummalise kääkstusega. Kastikese sees ei olnud aga enamat kui räbalaisse mähitud raamat.

Valmar süütas küünlajupi ja asus leidu uurima. Tegelikult ei olnudki see päris raamat, vaid päevik, mis oli kirjutatud kellegi tundmatu naise poolt. Mõned lehed kummalisest raamatust olid päris arusaamatud. Oleks siin siis vähemalt mõned hõbemünditki olnud.

Küll mõned inimesed on ikka imelikud! Siin pole ju muud kui kellegi heietused. On sellel siis väärtust? Tuju kadus lihtsalt ära. Valmar viskas päeviku pettunult voodile ja ei vaevunud seda enam avamagi, võtmeke ununes hoopiski ja ka lubatud kroonlühter jäi kirikule ostmata. Muinasjutt targast tähnilisest hirvest Karin Hansson 32 Savannis pidas jahti suur tiiger. Ta oli siin elanud juba aastaid ja kõik väiksemad loomad kartsid teda väga. Oli ka põhjust, sest tiiger oli tõesti suur ja hirmuäratav.

Tal oli suured rohelised silmad ja veel suuremad lõuad.

Tuhkatriinu muinasjutud

Kui ta haigutas, paistsid tema suust teravad kihvad. Savannis elas ka uhke tähniline isahirv, kes teiste ees alati uhkustas, et pole savannis sellist looma, keda tema kardaks. Kuidas sa saad siis öelda, et sa kedagi ei karda? Olen tähniline hirv ja pealegi veel tark. Olen kõige tugevam, kõige ilusam ja kõige julgem. Aga teised hirved ei tahtnud teda imetleda. Ei olnud ka oluline see, et tähnilisel hirvel olid peas laiaharulised sarved ja kenad valged tähnid seljal.

Sellise uhke hirvega ei tahtnud keegi karjast suhelda. Aga ega tähniline hirv sellest eriti hoolinudki. Ühel päikselisel päeval jalutas tähniline hirv savannis ringi ega teadnud midagi sellest, et kõrge rohu seest jälgis teda isand Tiiger.

Ta oli väga näljane. Miks ta minema ei jookse? Kas Laulmine mook haiget liigesed ei kardagi mind? Äkki on teine liiga ülbeks läinud? Tähniline hirv aga oli üsna rahulik ja tundis end vaatamata Tiigri lähedusele väga hästi. Ta jälgis hoolega ümbrust, nuusutas õhku, kuulas rändritsikate laulu. Ole hea, täida veel mu viimane soov: loe ära tähnid mu kehal ja siis võid minuga teha, mida sa iganes soovid. Kuid tähnid paiknesid tihedasti üksteise kõrval ja isand Tiigril läks lugemine alalõpmata segamini ja ta pidi uuesti alustama.

Kui ma nüüd su ära söön, siis ei maitse sa äkki enam värskelt. Ma näen, et sa oled väga näljane ja pole vist juba mitu päeva midagi söönud. Mine sinna, minu tagumiste jalgade juurde, sealt pole sa veel lugenudki.

Siin saate lugeda Tuhkatriinule saadetud omaloomingulisi muinasjutte. Aitäh kõigile jutustajatele ja kirjutajatele! Kaasaegne Tuhkatriinu Karina Kalvist 15 Elas kord tüdruk, kes oli hiljuti lõpetanud ülikooli ning asunud tööle suurettevõttesse.

Seal olid tõesti tähnid, mida ta ei olnud veel lugenud. Isand Tiiger püüdis meenutada, kuhu ta lugemisega oli pooleli jäänud, kui tark ja uhke hirv talle tagumise jalaga sellise vopsu andis, et tiigriisand kaugele rohu sisse veeres.

Ta silmadest lendasid sädemed. Enam kunagi ei julgenud isand Tiiger sellele hirvekarjale läheneda, sest ta teadis, et tähnilsel hirvel oli varuks nii mõnigi vemp, millega teda jälle üle kavaldada.

Nende juht on väga tark ja kaval, uskuge mind. Läksin teda lõunasöögiks püüdma, aga ta oli juba nii vana, et ei teadnud isegi, kui vana ta täpselt on. Tähniline hirv aga elab õnnelikult oma karjaga veel praegugi savannis ja pajatab oma vembust noortele hirvelastele. Legend tuhamäest Lüüli Kübarsepp See juhtus ammu- ammu ennemuistsel hallil ajal kui meie vanavanavanaemad veel lapsed olid ning paljasjalgsetena karjasepõlve pidasid.

Oli mihklikuu külm ja udune päev, vahetpidamata tibas külma vihma. Juhtus väike vaenelaps kord hilja karjast tulema. Loomadki olid norus ja astusid loiult kodu poole. Õnnetu vaeslaps oli viimse niidini läbi vettinud, külmast kange ja nälg näpistas kõhtu. Lõunast oli tal leivapaluke tasku varuks jäetud, nüüd võttis ta leiva välja ja tahtis seda hammustada- kui äkki otsekui maa alt ilmus tema ette hall eideke ja palus leivapala endale kõhutäiteks.

Vaeslaps lubas lahkesti kuigi endal kõht näljast pillerkaari lõi. Eideke aga andis lahkele lapsele tänutäheks valge rätiku, mida ta alati kanda käskis kui külm kallale kipub.

Sellest ajast peale ei tundnud vaeslaps karjas käies ealeski külma ja ka vihm sadas justkui temast mööda. Möödus külm ja pikk talv, tuli kevad ja perenaine saatis vaeslapse jällegi loomadega karjamaale. Kui saabus õhtu hakkas väike karjane loomadega kodu poole astuma, vaevalt sai ta aga paar sammu astutud kui jälle hall eideke tema ees ja palub tükikest leiba. Imekombel leidis vaeslaps oma taskust kuivanud leivakoorukese ja andis selle eidekesele. Eideke tänas vaeslast heateo eest ja palus tal, kui loomad lauta aetud, tulla suure tee äärde kell kaksteist öösel.

Vaeslaps oli eluaeg ainult vaeva ja muret näinud, õnn oli olnud üürike. Nüüd tundis aga eidekese headust ja võttis südame rindu ja läks südaööl suure tee äärde. Hele täiskuu valgustas tal teed ja tähed pilgutasid julgustuseks silmi. Vaevalt oli ta sinna jõudnud - kui teele langes tihe udu ja läbi selle hakkas sirama hele tuluke. Ta hakkas minema tulukese suunas. Peagi jõudis ta hiigelsuure mäe juurde, mis oli imelisest valgekirjalisest pruunist kivist.

Mäe sissepääsu ees oli raske rauduks. Vaeslast ootasid ukse ees seitse hallikaspruuni päkapikku, nad võtsid tal käest kinni ja viisid mäe sisemusse. See ei olnudki lihtsalt mägi vaid imeilus loss paljude saalidega. Kaua kõndisid nad ühest saalist teise, ta ei jõudnud seda ilu ära imetleda. Üks tuba oli üleni helklevast kristallist ja seinu katsid lillornamendid, teisest saalist säras vastu kuld ja kiirgavpunased teemandid, kolmandas kattis seinu kuldkollane merevaik ja vaasides lõhnasid hurmavalt maikellukesed.

Oli ju kevad. Ära karda mu laps, ma ei tee sulle kurja. Sa ei tunne mind vist ära. Andsid ju oma viimse leivapalukese mulle ja jäid ise tühja kõhtu kannatama, nüüd tahan sind kostitada. Ta sõi ning jõi, sai kõhu nii täis kui ei kunagi varem.

Viimaks jõudsid nad ukseni, mis avanes alla sügavusse, kuhu viis valge marmortrepp. Seinad olid samast pruunist kivist, millest losski. Üha sügavamale ja sügavamale viis trepp, peagi hakkasid kostma heledad kõlksud ja kui silm seletama hakkas, nägi vaeslaps heledaid tulukesi ja lõpuks usinaid päkapikke, kes laterna valgel oma väikeste vasarakestega seda pruuni kivi purustasid ja hunnikusse ladusid.

Sulle usaldan ma selle saladuse. Vii see inimeste sekka ja õpeta neile, et nad oskuslikult seda pruuni kulda kasutaksid ja ka ise kaevandama õpiksid. Kunagine vaeslaps — nüüd kaunis neiu sai õnnelikult mehele ja elas kogu oma elu õnnes ja rahus. Ta täitis põlevkivikuninganna palve ja jutustas rahvale pruunist kivist mida saab küttena kasutada.

Õpetas, et põlevat kulda tuleb kokkuhoidlikult kasutada ja soovitas rahval seda ise kaevandada. See teade levis kulutulena üle maa. Kõik sõitsid kokku ja hakkasid vankrite, kärude ja korvidega mäest pruuni kulda laiali tassima. Veeti ja veeti, asemele hakati aga tooma tuhka, mis tekkis põlevkivi põletamisel. Küll Harja vahel tütarlaps, et rahvas ka ise põlevkivi juurde kaevandaks, sest ükskord see lõpeb.

Priiskamisel ei olnud aga piire, isegi südasuvel köeti ahju. Nii aina veeti ja tassiti, kuni lõpuks kasvas pruuni mäe asemele hall tuhamägi, millest enam kellelgi tulu ei olnud ja rahvas hakkas jälle Laulmine mook haiget liigesed kütma. Helde põlevkivikuninganna andestas rahvale nende rumaluse ja teadmatuse.

Ta saatis oma tublid töömehed päkapikud rahva sekka, et rahvas õpiks pruuni kulda kaevandama. Rahvas õppis ja hakkaski kaevandama. Nii on see tänapäevani. Põlevkivi võib leida maapõue sügavamatest kihtidest ja lahtistest karjääridest. Tema kaevandamine on siiani raske töö. Päkapikkudest on saanud tublid kaevurid, kelle vajalikku ja rasket tööd hinnatakse kõikjal, sest sellest tuleb meile soojus ja valgus.

Ahnuse ja priiskamise märgiks seisavad tuhamäed veel siiani ja tuletavad meile meelde, et kõik siin ilmas on kaduv ja vajab säästlikku ja mõistuslikku kasutamist. Lugu nõiutud lossipreilist Karin Hansson 32 Aeg on see, mis õpetab inimesi lugude kaudu. Tahan teile vanade aegade algusest ühe ilusa ja samas kummalise jutu vesta, mida ise kuulsin ühe vanaldase rüütli käest, kes mulle selle loo oma raugapäevil usaldas.

Vanal hallil ajal kõrgus Kriipuri nimelises linnas ühel mäel uhke rüütliloss. Seda ümbritses tihe ja ligipääsmatu põlismets, lossimüürid olid paksud ja tornid kõrged. Sellest lossist Laulmine mook haiget liigesed muinaslugusid. Lossitoad olid kaunilt värvitud, ruumides seisis valge nikerdatud mööbel, lumivalgete linadega kaetud laudadel olid hõbevaagnad ja kuldkarikad, mesimagusat mõdu ja kesvamärjukest oli nii palju kui süda himustas.

Iga päev rõkkas loss lõbusatest piduhäältest, iga päev kõlas metsas jahisarve hääl. Vürstid ja krahvid olid siin sagedased külalised. Kuid hoolimata toredusest ja rikkusest oli loss überkaudsete talumeeste needuseks. Lossihärra oli tige ja rõhus oma alamaid. Kurja lossihärrat sajatasid naised, kes jäid meesteta ja needsid lapsed, kellelt võeti nende isad. Talumehed võisid vaid käsi rusikas hoides edasi töötada ja palveid taeva poole hüüda.

Ja ühel päeval langeski kurja härra peale kohutav karistus. Keskpäeval kattis äkki tume pilv helesinise taeva nagu musta palakaga. Kuskil lähedal sähvisid välgud Agenemine artroosiga tugev Laulmine mook haiget liigesed rebestas õhku. Välgunooled lõid ülevalt alla ja Liigeste alkohoolsed haigused, et läheneb maailma lõpp.

Tumedad pilved kiirustasid nagu ajaks tuul neid taga.

Kõik inimesi valdas suur kartus ja hirm. Nad jätsid töö põllul sinnapaika, rakendasid härjad atrade eest ja põgenesid külasse. Nad Laulmine mook haiget liigesed end hüttidesse ja majadessse ja vaatasid, mis edasi saab. Kuid toimus midagi iseäralikku: pikselöögid tabasid ainult tigeda härra lossi. Peagi hakkas lossi kohal helendama punane kuma ja akendest roomasid välja tulekeeled.

Kostsid appihüüded. Viimaks kadus loss kõrvulukustava mürinaga maa alla. Möödus palju, palju aastaid. Uhkest lossist olid järele jäänud vaid ahelvaremed ja hallitusega kaetud koopad, mis viisid sügavale maa-alustesse õuedesse. Varemete ümbrusesse ei julgenud enam keegi minna, sest vanad inimesed jutustasid, et surnud rüütlipreili seal end ilmutavat ja noormeest ootavat, kes ta pikast vangipõlvest ning needusest vabastaks.

Vaid tuul ulus kõhedust tekitavate varemete kohal. Õhtuti huikasid öökullid. Ühel õhtul, kui päike hakkas juba looja minema, läks üks noormees kirikuaia kaudu kodu poole. Tema nimi oli Ron ja edukalt möödunud Valu olgade uhistes pohjustel kui ravida täitis ta südame rõõmu ja rahuga.

Ta pöördus parajasti kirikuaeda, kui märkas äkki jalgvärava juures valgesse kleti rüütatud tütarlast, kes tema poole tuli. Tütarlaps oli väga ilus, kleit tema seljas võis vabalt pruutkleit olla ja tumedaid juukseid ehtis roheline mirdi-ja pohlavartest pärg.

Ron seisatas, mitte niivõrd ehmatusest, kui pigem uudishimust, sest ta oli väga tugev ja julge noormees. Sõjakarmused olid teda tugevaks Laulmine mook haiget liigesed jõuliseks teinud. Õhtud on jahedad ja pruutkleidis kirikuaias viibida sellisel kellaajal veel pealegi on üsna tavatu. Olen küll mitmeid kordi kirikuaiast läbi läinud, kuid pole sind siin varem näinud ja ei tea, kuidas sulle kasulik võiksin olla. Tütarlapse huuled olid külmad ja niisked nagu hommikune kaste. Ainult pea meeles, sa ei tohi kordagi ümber või selja taha vaadata.

Kui sa sellega hakkama saad, on needus murtud. Pikemalt mõtlemata võttis ta tütarlapse oma tugevatele kätele. Too oli kerge nagu udusulg. Esimese ringi ajal ei juhtunud midagi iseäralikku. Kui noormees teist ringi tegema asus, kuulis ta peakohal kui tuuleiile. Ümberringi sähvisid välgunooled. Kolmanda ringi ajal tõsteti neiu tema kätelt ja neiu tõusis õhulise ja kerge haldjana õhku. Nüüd olen ma vaba! Ole õnnistatud!

Ron oleks kui unest äraganud. Ta avas silmad ja leidis end oma kodu ukse eest. Korraga kärgatas välk ja tundus nagu oleks maa-alused allikad avanenud. Siis jäi kõik jälle vaikseks. Kaua veel mõtles Ron kummalise lossipreili ja nüüd sündinud asjade üle järele. Ta astus tuppa ja oli ometi õnnelik. Kaunis lossipreili oli nüüd needusest vaba.

Aastate möödudes jutustas Ron loo oma lastele ja nende kaudu saimegi teada selle kummalise loo. Kes viimasena naerab? Võistlusaladeks olid murdmaasuusatamine meestele, laskesuusatamine naistele ja suusahüpped. Igal alal osales seitse võistlejat. Kõik osalejad olid hirmus närvis, sest loomulikult tahtsid nad ju võita. Esimesel päeval pärast avatseremooniat algas meeste klassikasuusatamise võistlus. Kõik seitse närvilist võistlejat seisid stardijoone taga ja tegid soojendust.

Kõigil olid seljal sildid järjekorranumbritega, sest ühisstardi korral oleks keset suusarada ilmselt ummik tekkinud, nagu kesklinnas täistunni ajal. Käis stardipauk ja esimesena startis helesinises kostüümis mehike, kelle seljal oli number üks.

Ka teised ei jäänud palju maha, sest juba viieteistkümne sekundi pärast kõlas uus pauk ning stardijoone tagant lahkus järgmine mees, kes kandis kostüümi, mis oli pealaest jalatallani valge. Huvitav, kas temaga on nii, nagu jänestega, kellele talvel valge karvkate tekib, et ta lume sees nähtav poleks? Ja nii saadeti üksteisejärel seitse suusatajat rajale.

Meeste suusatamise ajal juhtus aga midagi ootamatut. Kui suusatajad metsavahel sõitsid, kostus järsku pauk. Mõne aja pärast kakerdas suusarajale jahimees, kellel oli seljas kahtlaselt siputav kott. Selgus, et ta hoidis seal seitset pöialpoissi, et need kuskil ohutus kohas vabadusse lasta. Nimelt kuri kuninganna oli Kaed kaed harja sundinud kõiki pöialpoisse maha nottima, aga jahimehel hakkas pisikestest kahju.

See, keda ta metsas tulistas, oli hoopis nõiutud metssiga. Pöialpoistel läks kotis kõht tühjaks ja jahimees otsustas neile nälja kustutamiseks toorest liha sisse sööta. Metskuldi liha küpsetamiseks polnud aega ega võimalust. Õnneks koriseva kõhuga pöialpoisid polnud toidu suhtes valivad.

Liha õgimisega need paranormaalsed olevused parajasti seal siplevas kotis tegelesidki. Miljonite televaatajate õnneks olid lähima kuuse all oma kaamerate ja mikrofonidega koha sisse võtnud kauge Põhjamaa usinad teleajakirjanikud Lembit Okaspuu ja Gustav Olenhei.

Olukorra ainulaadsust tajudest tormasid nad oma raskevarustusega suusarajale üritades asjaosalistel maksimaalselt informatsiooni välja pinnida. Kui jahimees oli kogu loo intervjueerijaile ära seletanud, jätkas ta Laulmine mook haiget liigesed teed oma sipleva kotiga. Ta polnud osanud unistadagi, et ta kunagi pressi huviorbiiti satub. Järgmisel päeval toimus naiste laskesuusatamise võistlus. Stardijoone taga seisid seitse ärevat naist, kes kõik kibelesid juba rajale minna.

Kui püssid selga ja suusad jalga pandud, võis sõit alata. Kui esimesel suusatajal oli umbes pool kilomeetrit läbitud, sai ta suure ehmatuse osaliseks. Otse tema ees keset suusarada seisis prints valgel hobusel, kes ilmselt tuli endale siia sportlikku kaasat otsima. Suusarajal tekkinud segaduse likvideerisid ära mõned tähtsamad asjapulgad, kes pidid suusarajal korda hoidma.

Hobune toimetati kiiresti kohalikku Vancouveri talli ja prints pandi viisakalt lennuki peale, kust ta ilusti paraku kaasata koju lendas. Kolmandal päeval seisid Uhiste harjade probleem mäe otsas seitse liibuvates kostüümides meest, kes valmistusid suusahüpeteks.

Nad tegid soojendust, sest laskumisluba pidi antama juba viie minuti pärast. Esimene mees sättis ennast paika, et mäest alla kihutama hakata. Juba andiski kohtunik talle märguande, et ta võib oma sõitu alustada. Selle mehe hüpe polnud just eriti pikk, aga ta ise selle üle ei kurvastanud. Tähtis pole ju võit, vaid osavõtt. Kolm meest jõudsid ka peale teda oma hüpped sooritada, kuid siis juhtus midagi imelikku. Otse taevast maandus keset suusahüppemäge kõhuli puise väljanägemisega poiss.

Algul jäi mulje, nagu ta ei tahakski sealt püsti tõusta, aga lähemal vaatlemisel selgus, et ta ei saanud seda tehagi, sest ta oli ninapidi lumme kinni jäänud. Ta üritas edutult ennast kõigest jõust vabaks rabeleda. Kui kohalik kiirabibrigaad oli kohale jõudnud ja ta nina lumest välja kangutanud, ilmus lähemal seisvate inimeste nägudele üllatunud ilme.

Nad ilmselt poleks osanud uneski näha, et Pinocchio võib sedasi lihtsalt taevast alla sadada. Pinocchio oli nimelt läinud lennukiga langevarjuhüpet sooritama, aga ta langevari ei avanenud ja seetõttu ta maandus otse vastu suusamäge.

Tema õnneks oli ta puust ja küljest pudenenud ihuliikmed saab hea puiduliimiga taas kokku liimida. Nõnda siis toimetatigi Pinocchio kiiresti eskordi saatel Vancouveri parimasse puidutöökotta.

Kui pealtvaatajad olid laiali aetud, otsustasid korraldajad võistlused kitsamas ringis lõpule viia ning õnneliku võitja välja selgitada.

Kõikide alade võistlejad need, kes põõsastest Juhtide foorumi ravi karanud muinasjututegelaste sekkumise tõttu veel olümpiamaalt jalga polnud lasknud pidid kogunema hüppetorni tippu ja sealt korraga alla sööstma. Kes kõige kaugemale jõudis oligi võitja. Aga kõik teised, kellele peale sellist ekstreemsust kogemata veel eluvaim sisse oli jäänud, elavad õnnelikult tänaseni.

Võlusall Türi Põhikooli 2. Talle ei meeldinud mitte midagi ega mitte keegi. Tulemas oli pakaseline talv. Hooliv ja armas vanaema hakkas oma tirtsule pehmet salli kuduma. Ta kudus salli sisse palju armastust ja hoolivust.

Triin ei tahtnud sallist kuuldagi. Tänapäeval ei olevat popp mingisuguseid kootud salle kanda. Ühel päeval, kui tüdruk otsustas jalutama minna, möödus ta toolist millel lebas vanaema kootud sall. See oli sall, kes tahtis niiväga jalutama minna ja koos Triinuga.

Pirtsupiiga mõtles veidi ja pani siis salli vastumeelselt kaela. Õues oli külm ja kõle, tibutas vihma — tuju oleks pidanud nullis olema. Tüdruk tundis hoopis, kuidas temast viha, kadedus, õelus, ja upsakus välja tungisid ja tema kehasse hakkas sisse voolama armastus.

Käed hakkasid kihelema kallistuste järgi ja suunurgad kippusid naeratuseks ülespoole tõusma. Sellise imeliku tundega läkski Triin jalutama.

Oma hoovist väljudes nägi ta suure tamme all pisikest poissi nutmas. Ta lähenes põnnile ja uuris, mis mureks. Poisike oli kaotanud mänguhoos oma kindad.

Он печально глядел на озеро, и прошло довольно продолжительное время, прежде чем его сознание восприняло какой-то сигнал извне -- это, оказывается, Хилвар что-то нашептывал ему в ухо: -- Слушай, Олвин, мне кажется, что в этом споре ты выиграл. Олвин стремительно обернулся. Робот, который до сего момента праздно висел в воздухе, не приближаясь к ним больше чем на два десятка футов, оказывается, беззвучно переместился и теперь парил что-нибудь в ярде у него над головой.

Kahekesi otsides leiti need sõrmikud puu taga oleva kivi pealt. Kui poisi silmad lõid särama tundis Triinu, kui hea soe tunne täitis kogu tema keha.

Rõõmsalt kõndides jõudis ta metsani, millest viis läbi ilus rada. Hüpeldes mööda rada märkas ta jänest, kes hoidis käpakest üleval ja ei saanud kuidagi liikuda. Jänes oli oma käpa katki astunud metsas vedeleva katkise pudelipõhja otsa.

Tüdruk sidus jänkujussi käpa kinni ja korjas vedeleva pudelipõhja maast ülesse, et teised loomad end ei vigastaks. Triinu Laulmine mook haiget liigesed aina paranes. Lustlikult laulu lüües kõndis ta edasi. Lauldes oli ta märkamatult jõudnud aasale. Kuid oh ime, hilissügisel õitsesid ja lõhnasid kaunid lilled. Nüüd tuli Triinule meelde tema kallis vanaema, kes oli talle sooja salli kudunud.

Ta korjas kimbu imelisi lõhnavaid lilli ja hakkas kodu poole minema. Külm vinge tuul ja sabistav vihm ei tundunudki enam nii koledad. Lõhnavad lilled viisid mõtte tärkavale kevadele. Niiviisi kevadet südames kandes jõudis ta koju ja kinkis lilled vanaemale.

Memm oli üllatunud, nähes lõbusat ja särasilmset lapselast. Märgates salli Triinu kaelas, sai ta aru, mis oli juhtunud. Sellest võlusallist ei loobunud tüdruk kunagi, isegi siis kui ta ise vanaemaks sai. Ahnuse palk Kevir Tamm 12 Elas kord seitsme maa ja mere taga ühe väikese saare kaldal vanamees koos oma kolme tütrega. Iga päev käis mees kalal ja tuli õhtul kalasaagiga koju.

Ühel päeval, kui ta taas kalale läks, nägi ta merel kahte laeva kokku põrkamas. Üks laev sõitis ära, kuid teise uhtsid lained tükkidena kaldale. Vanamees kutsus kohe oma tütred randa.

Kui tüdrukud koos vanamehega kohale jõudsid, oli terve rand prahti ja asju täis. Nad leidsid sealt relvi, toitu, veidi raha, puitu ja oh imet! Kuldkala palus, et vanamees ta lahti laseks ja lubas vastutasuks täita mehe viis soovi. Vanamees oli muidugi nõus ja küsis kohe prooviks oma esimese soovi. Mees soovis luksusmaja, mille ta kohe ka sai, ning lasi seepeale kalakese vette tagasi. Mõne päeva elas ta oma luksusmajas koos tütardega õnnelikult, ent juba paari päeva pärast läks vanamees merele uuesti kuldkala hõikuma.

Kuldkala tuli kutsumise peale kenasti kohale ja küsis vanamehe teist soovi. Nüüd tahtis vanamees ühekorraga palju raha ja ka keldritäie toitu. Kuldkala täitis mehe soovi ning ujus taas minema. Nüüd oli vanamees mõne aja jälle eluga rahul ning õnnelik.

Neil oli keldris söögiks kõike head ja paremat, oli tündritäis raha ja luksusmaja, kuid nad käisid ringi vanades riietes ning peatselt soovisid tütred endile paremaid riideid.

Vanamees läks järgmisel päeval jälle kala otsima ja leidis ta lähemalt, kui arvata oskas. Nüüd soovis mees palju uusi ja moekaid riideid ning kuldkala täitis ta sellegi soovi. Taas oli mees mõneks ajaks rahul. Alles oli veel 2 soovi. Kuigi neil oli nüüd olemas kõik, mida rikkurid endale igatsevad, tahtsid nad endale ometi veel ka uut laeva.

Nii läks mees paari päeva pärast jälle merele, kuid jäi seal suure tormi kätte. Ta oleks äärepealt ära uppunud, kuid hüüde peale ilmus välja kuldkala ning vaigistas tormi. Mees soovis endale ka uut ning uhket laeva. Selle ta Laulmine mook haiget liigesed sai ning sõitis seejärel suure luksuslaevaga koju.

Ent nüüd olid ta kõik oma viis soovi ära kasutanud. Üks mehe tütardest polnud aga sugugi rahul sellega, et ta enam midagi soovida ei saa ning suundus seepärast vana paadiga merele kuldkala otsima. Ta leidis kuldkala, püüdis kinni ja lubas ära tappa, kui kuldkala tema soove täitma ei hakka. Kuid kalake ei tahtnud end enam inimeste võimu alla anda, oli ta ju jõudnud juba märgata, et inimeste ahnus on piiritu.

Kuna kuldkala oskas võluda, võlus ta end inimeseks ja nad kaklesid seal paadi peal 7 päeva ja 7 ööd. Selle pika aja peale sai kuldkalal hing täitsa täis. Ta võlus tüdruku rannikule tagasi ning võttis mehelt ära kõik soovidega antud asjad. Ei olnud mehel ega tema tütardel nüüd enam ei raha, toitu, uhket laeva, maja ega riideid. Vanamees oli väga õnnetu. Ta Laulmine mook haiget liigesed iga päev merel, lootes kuldkala leida ja ta uuesti kinni püüda.

Kuldkala aga oli sellest paigast väga kaugele ujunud ning ei hoolinud enam vanamehest ega tema hüüetest ning kutsumisest. Vanamehel jätkus jonni otsida pikki kuid ja pikki aastaid, kuni ühel päeval, otsides kalakest tormisel merel, ta lainemurrus lihtsalt hukkus. Tüdruk, kes oli väga vapper Kadi Vannus 7.

Ainuke asi oli see, et teda ümbritsesid vaid halvad inimesed. Ometi palusid kõik halvad inimesed tema abi. Ta ei suutnud neile ära öelda ja ta raviski neid.

Ühel päeval tuli tüdruku juurde omakasupüüdlik nõiamoor. Ta ise oli sibula supp liigeste raviks vanemaks, aga tal oli vaja tüdruku abi. Selle eest lukustan ma su enda lossi, kust sa enam iialgi ära ei saa. Tornis polnud aknaid ega uksi. Tüdruk ainult nuttis ja nuttis.

Tüdrukul ei olnud ka vanemaid, sest ta oli nad kaotanud avariis. Ühel päeval otsustas tüdruk end kokku võtta ja nutmise lõpetada, sest sel päeval sai ta aastaseks. Elena õppis iseseisvalt palju tegema. Ühel päeval sattus tüdruku lossi juurde vaene kerjus.

Ta tahtis lossi pääseda, aga uksed olid kinni. Kerjusel oli väga suur nälg, aga ta ei pääsenud sisse. Järsku käis väike mürts ja Elena aimas halba. Ta nautis seda päeva, sest see võis olla ta viimane päev. Nüüd märkas ta meest ja ta aitas teda. Kerjus tänas tüdrukut ja andis talle tänutäheks ühe sendi. Elena mõtles, et sellel on suur tähendus.

Ta oli nüüd vaba ja ta võis paljutki teha. Tegelikult olid asjad teisiti. Kui pimedaks läks, hakkas Elena kartma. Ta jooksis ja koperdas, kuni äkki ta kukkus. See oli noormees valgel hobusel. Elenal ja noormehel oli armastus esimesest silmapilgust. Samal ajal, kui noored kohtusid, avastas nõid, et Elena on kadunud. Just nüüd, kui ta oli nõrk, vajas ta eriti tüdruku abi.

Ainevaldkonna kirjeldus ja valdkonnasisene lõiming Keel on rahvuskultuuri ja rahvusliku identiteedi kandja.

Ta lubas Elenat rängalt karistada. Nõid jõudis noorte juurde ja nüüd sai ta väga kurjaks. Ta tõmbas Elenat juustest ning poisi muutis konnaks. Tüdrukul oli nüüd aga suurem võim, sest võimed kasvasid aastatega.

Ta otsekohe mingu, kasvõi üle kingu. Tüdruk sai teada, et poiss on prints. Nad läksid poisi hobusega kaunisse lossi. Poisi vanematele ei meeldinud Elena. Tyleri ema ajas algul Elenat ära, aga kui ta aru sai, et pole lootust, leppis ta Elenaga.

Nüüd korraldati pulmad, mis olid väga uhked. Elena unistus abiellumisest täitus. Elena ja Tyler elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni. Karu muinasjutt Anu Širogorov 6. Kõik metsas elavad loomad kartsid teda. Tal polnud ühtegi sõpra, aga ta tahtis endale väga sõpru. Kui keegi tema koopast mööduma juhtus, jooksis ta trampides koopast välja. Loomad panid kohe jooksu, sest kartsid, et karu sööb neid ära. Karu aga tahtis vaid sõpru saada.

FIFA FOOTBALL GIBLETS KICKER

Ühel päeval sattus karu koopa juurde seenele üks noor mäger. Ta vaeseke ei teadnud, et see kole koobas on karu pesa. Vihma hakkas sadama ja mäger läks koopasse jalgu puhkama ning vihma käest peitu.

Karu polnud kodus, ta oli läinud jõe äärde kalu püüdma.

Mäger vaatas koopas ringi ja avastas, et kole koobas on hoopis kellegi ilus puhas ja hubane kodu. Ta märkas kamina peal fotot karust. Mäger ehmus ja jooksis ukse poole, aga ta põrkas kokku karuga, kes tuli just kalalt.

Mäger jooksis karust mööda ukse poole, kuid ta kukkus õnnetult peaga vastu kivi ja hõõrus jala vastu maad. Mägral oli sedavõrd valus,et ta ei saanud joosta, kui karu tema poole tuli. Karu võttis ta vastu tahtmist sülle ja viis tooli peale. Ta võttis välja esmaabikarbi ja hakkas mägra põlve ja pead ravima. Mäger jäi tooli peale magama. Karu võttis ta sülle ja viis voodi peale.

Karu hakkas süüa tegema. Teadmiste ning kogemuste alusel kujuneb õpilasest põhikooli lõpuks teadlik, aktiivne ja vastutustundlik lugeja, kirjutaja ning suhtleja. Ainevaldkonna õppeained toetavad eeskätt õpilase emakeele- ja kirjanduspädevuse ning kommunikatiivsete oskuste arengut, kuid ka tema identiteedi ja enesetunnetuse kujunemist ning kultuurilist ja sotsiaalset arengut.

Osaoskusi ja õigekeelsust arendatakse nii teabe- ja tarbetekstide kui ka ilukirjandustekstide lugemise, reflekteerimise ja kirjutamise kaudu. Alates 5. Kirjandustundides kujundatakse õpilaste kirjandushuvi ja lugejavõimeid ning kõlbelisemotsionaalset arengut loetud kirjandusteoseid mõtestades, kuid vaadeldakse ka ilukirjanduskeele eripära ning arendatakse suulist ja kirjalikku väljendusoskust.

Ainevaldkonnasisese lõimingu põhialus on avar tekstikäsitlus, mis hõlmab nii suulisi kui ka kirjalikke tarbe- ja ilukirjandustekste, samuti pildilisi, graafilisi ning teist liiki tekste.

Ainevaldkonna õppeainete koostoimes omandatakse teiste õppeainete õppimiseks vajalikke kuulamis- kõnelemis- lugemis- ja kirjutamisstrateegiaid, kujuneb soov ning oskus oma mõtteid väljendada.

Keelekasutust ning oskust tekste Laulmine mook haiget liigesed ja luua arendatakse teksti- ja õigekeelsusõpetuse kaudu. Eesti keelt ja kirjandust õppides omandab õpilane keelelise suhtluse oskused ja vilumused, õpib oma mõtteid ning tundeid väljendama, kuuldut ja loetut analüüsima ning kogutud teavet üldistama.

Kirjanduslike tekstide lugemine ja käsitlemine tundides avardab õpilaste kultuuri- ja elukogemust, rikastab sõnavara, soodustab kirjandushuvi ning lugejavõimete ja isiksuse arengut.

Keeleliste osaoskuste lõimimise tulemusel arenevad õpilaste mõtlemisvõime, suhtlusoskus ja enesetunnetus. Õpilased on võimelised eetiliselt, olusid ja partnerit arvestades suhtlema, teadlikumalt õppima ja tegutsema. Üldpädevuste kujundamise võimalusi Keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete kaudu kujundatakse õpilastes kõiki riiklikus õppekavas kirjeldatud üldpädevusi. Seda tehakse erinevate tekstide lugemise, reflekteerimise ja kirjutamise kaudu ning kasutades mitmesuguseid koostöövorme ühisarutelud, projektid jne.

Saavutatud üldpädevused kajastuvad tekstiloomes, esitlustes, arutlustes. Pädevustes eristatava nelja omavahel seotud komponendi - teadmiste, oskuste, väärtushinnangute ning käitumise kujundamisel on kandev roll õpetajal, kes oma väärtushinnangute ja enesekehtestamisoskusega loob sobiva õpikeskkonna ning mõjutab õpilaste väärtushinnanguid ja käitumist. Kultuuri- ja väärtuspädevus. Kirjandusõpetuses on peamine rõhk kõlbeliste ja esteetilisemotsionaalsete väärtuste ning kultuuriväärtuste kujundamisel ilukirjandus- ja aimetekstide kaudu.

Keeleõpetus rõhutab vaimseid ja kultuuriväärtusi: keele kui rahvuskultuuri Laulmine mook haiget liigesed tähtsust, keeleoskust kui inimese identiteedi olulist osa. Keeleõpetuses väärtustatakse funktsionaalset kirjaoskust ning teadlikku kriitilist suhtumist teabeallikatesse, sh meediasse.

Sotsiaalne ja kodanikupädevus. Keele- ja kirjandustundides kasutatava paaris- ja rühmatöö käigus kujundatakse koostööoskust, julgustatakse oma arvamust välja ütlema, kaaslaste ideid tunnustama ja teistega arvestama, ühiseid seisukohti otsima. Eri laadi ülesannete kaudu kujundatakse oskust suhelda eetiliselt ja olusid arvestades nii suuliselt kui ka Haiget uhist paremal harja, nii vahetult kui ka veebikeskkonnas.

Tekstide üle arutledes kujundatakse õpilastes positiivset minapilti. Õpiolukordades luuakse võimalused suhestuda käsitletavate teemadega, loovülesannete kaudu tuuakse esile õpilaste eripärad ja anded, vormitakse maailmavaade.

1. Üldalused

Keele- ja kirjandustundides arendatakse kuulamis- ja lugemisoskust, eri liiki tekstide mõistmist, fakti ja arvamuse eristamist, erinevatest allikatest teabe hankimist ja selle kriitilist kasutamist, eri liiki tekstide koostamist ning oma arvamuse kujundamist ja sõnastamist.

Keele- ja kirjandustundides kujundatakse suulise ja kirjaliku suhtluse oskust, suhtluspartneriga arvestamist ning sobiva käitumisviisi valikut, oma seisukohtade esitamise ja põhjendamise oskust. Õppetegevuse ja õppetekstide kaudu pannakse alus õpilaste diskuteerimis- ja väitlemis- ning tänapäevasele kirjaliku suhtlemise oskusele. Matemaatika- loodusteaduste ja tehnoloogiaalane pädevus. Teabetekstide abil arendatakse oskust lugeda teabegraafikat või muul viisil visuaalselt esitatud infot, leida arvandmeid, lugeda ja mõista tabelite, skeemide, graafikute ning diagrammidena esitatud infot ning seda analüüsida, sõnalise teabega seostada ja tõlgendada.

Vanemates tekstides kasutatud mõõtühikute teisendamise kaudu edendatakse arvutusoskust. Õpitakse eristama teaduslikku teavet ilukirjanduslikust ja populaarteaduslikust teabest ning kasutama tehnoloogilisi abivahendeid tekstide loomisel, korrigeerimisel ja esitamisel.

Ettevõtlikkuse ning vastutustunde kujunemist toetatakse nii meedia- ja kirjandustekstidest kui ka igapäevaelust lähtuvate eakohaste probleemide arutamisega, nende suhtes seisukoha võtmise ja neile lahenduste otsimisega nii keele- ja kirjandustundides kui ka loovtöödes.

Ettevõtlikkuspädevuse kujunemist soodustab õpilaste osalemine projektides, mis eeldavad õpilaste omaalgatust ja aktiivsust ning keele- ja kirjandusteadmiste rakendamist ning täiendamist eri allikatest. Digipädevus - suutlikkus kasutada uuenevat digitehnoloogiat toimetulekuks kiiresti muutuvas ühiskonnas nii õppimisel, kodanikuna tegutsedes kui ka kogukondades suheldes; leida ja säilitada digivahendite abil infot ning hinnata selle asjakohasust ja usaldusväärsust; osaleda digitaalses sisuloomes, sh tekstide, piltide, multimeediumide loomisel ja kasutamisel; kasutada probleemilahenduseks sobivaid digivahendeid ja võtteid, suhelda ja teha koostööd erinevates digikeskkondades; olla teadlik digikeskkonna ohtudest ning osata kaitsta oma privaatsust, isikuandmeid ja digitaalset identiteeti; järgida digikeskkonnas samu moraali- ja väärtuspõhimõtteid nagu igapäevaelus.

Ainevaldkonna õppeainete lõimingu võimalusi teiste ainevaldkondadega Keele ja kirjanduse valdkonna õppeained toetavad pädevuste saavutamist teistes valdkondades. Keele- ja kirjandustundides arendavad õpilased kõikides õppeainetes vajalikku suulist ja kirjalikku väljendus- ning suhtlusoskust, õpivad lugema ja mõistma eri liiki tekste, sh teabe- ja tarbetekste, arendavad kirjandustekste lugedes sõnavara ning avardavad maailmapilti; õpivad kirjutama eri tüüpi tekste, kasutades Laulmine mook haiget liigesed keelevahendeid ja õpitud termineid ning sobivat stiili; õpivad koostama ja vormistama uurimistööd, kasutama allikaid ja viitama neile; harjuvad kasutama eri liiki sõna- ja käsiraamatuid.

Arutlusoskust ning info hankimise, tõlgendamise ja kasutamise oskusi arendatakse nii keele ja kirjanduse valdkonna kui ka teiste ainete õppes, töötades sisult erinevate tekstidega, samuti diskussioonide ja väitluste kaudu. Lõimingut toetab elementaarsete õigekirjanõuete järgimine teiste ainevaldkondade tundides. Eesti keele õpetuse kaudu arendatakse õpilaste kirjalikku ja suulist eneseväljendus- ning arutlusoskust, oskust luua tekste ning neist aru saada.

Võõrkeelte õppimisel on abiks eesti keele tundides omandatud keelemõisted. Omandatud võõrsõnad toetavad võõrkeelte õppimist. Maailmakirjanduse autorite ja teostega tutvumine tekitab huvi võõrkeelte õppimise vastu. Õpitavas võõrkeeles kirjutavate autorite teoste lugemine ja arutamine süvendab huvi selle keele maa ja kultuuri ning ka kirjanduse originaalkeeles lugemise vastu.

Arvsõnade õigekirja õppimine toetab korrektse matemaatilise kirjaoskuse omandamist. Loodusteaduslike õppe- ja teabetekstide mõistmine eeldab head lugemisoskust ja tööd tekstiga. Kohanimede ning loodusnähtuste ja -objektide nimetuste õigekirja kinnistatakse keele- ja kirjandustundides. Loodusteemalised tekstid õppe- ning ilukirjanduses aitavad loodust tundma õppida ja väärtustada. Loodusainetes omandatud sõnavara ning teadmised soodustavad omakorda kirjandusteoste looduskirjelduste mõistmist ja kujutluspiltide teket ning võimendavad seeläbi emotsionaalset mõju lugejale.