Saastlate STPP-ga

Hinnangud Karl Gurakuqi on kirjutanud: "Ei ole palju meie kirjanikke, kelle nimi oleks albaania kirjanduse ringkondades nii tuntud kui Ernest Koliqi oma; vähe on neid, kelle teosed oleksid nii levinud igas Albaania nurgas, kui need, mis Koliqi on kirjandusele andnud. Võiks ju teada, oleks talle endale kasulik. Saadikud alam- ja ülemkojas on minu arvates lollid. Ta kavatses avaldada ka kolmanda köite, ent see ei saanud teoks. Ma ei taha sugugi väita, et taolise vaimsuse mõiste saaks konstrueerida üldistest elementidest ning et see oleks siis ühtlasi religiooni üldmõiste.

Korea paviljon.

Peanäitus «Põhitõed». Suurbritannia paviljon. Eesti paviljon. Vaatamata kriitikale staarisüsteemi aadressil ja biennaali kui formaadi massilisele kopeerimisele üle maailma on Veneetsia endiselt arhitektuurimeedias tõmbenumber ja jututeema number üks: kes kureerib, keda kutsutakse ja kes on uued tähed? Üks edu pante on biennaali võime end ka sisuliselt uuendada ja tänavune väljalase tegi seda rohkem kui ükski teine.

Но мне кажется, что к тому времени, как наши народы смогут снова хорошо узнать друг друга, проблема эта разрешится сама .
Kuidas valida uhendite salvi
Джезерак послушно последовал за Ярланом Зеем внутрь здания; сознание его, подобно губке, с готовностью впитывало все .
Это было пятьдесят лет назад; столетием раньше он выпустил на свободу на редкость отталкивающего дракона, который бродил по городу, пожирая все попадавшиеся работы наиболее популярного в ту пору скульптора.

Ilmselt võis korraldajate kontor end õnnitleda juba hetkel, kui Mees, kelle rõhutatud puudumist viimase aastakümne biennaalidelt tõlgendati kõneka süsteemikriitikana, mees, kes nüüd nõustus kureerima vaid oma tingimustel. Esiteks näituse pikem ettevalmistusaeg — tavapärase aasta asemel kaks — ja teiseks lubadus, et näitus ei pea rääkima kaasaegsest arhitektuurist. Tema kureeritud biennaali peanäitus Saastlate STPP-ga «Fundamentals» on ajalukku tagasi vaatav ülevaade arhitektuuri baaselementidest, asjadest, millest majad koosnevad: uksed, aknad, seinad, põrandad, rõdud, koridorid, vannitoad jne.

Kokku viisteist tervikust lahti rebitud tükki, mida kasutavad kõik arhitektid igal ajal ja igal pool ja mis näitavad arhitektuuri kui kummalist segu millestki väga vanast ja püsivast ning väga uuest ja muutlikust. Paljud eksponeeritud «fundamentaalid» pärinevad aasta tagusest ajast, inimühiskonna algusaegadest, tehnoloogia mõjul on neist saanud masinlikud tüüptooted à la trepist eskalaator ning tänaseks juba ka digitaalsete vahenditega kontrollitavad süsteemid.

Me elame standardiseeritud maailmas, kõikvõimalikud ettekirjutused tõmbuvad aina tihedama ringina meie ümber koomale ja sellele ei näi lõppu tulevat. Loomulikult pole mehe enda sõnul tema sõnum ei negativistlik ega kuuluta ka arhitektuuri mõttetust «arhitektina pole mul lubatudki seda öelda»pigem poliitiline Saastlate STPP-ga ehituslike põhielementide baasilt kirjutab ta tegelikult oma arhitektuuriajaloo, punub loo ümber asjade, millest seni mööda on vaadatud.

Arendada kuunarnuki liiget parast vigastusi
Ta oli geegi novelli rajaja, Itaalia okupatsiooni ajal Albaania haridusminister ning hiljem üks albaania emigratsiooni keskseid tegelasi.

Sõnaga, kunsti ajalookriitiline ajaloonäitus. Vahemärkusena olgu öeldud, et lifti leiutamise epohhiloovast tähendusest kõrghoonete arhitektuuris või modernismi masinlikest tüüpprojektidest räägib iga praegusaegne arhitektuuriajalugu, pigem raputatakse biennaalil maha liitsõnaosis «arhitektuuri-», see sidus ja autorikeskne lugu, ning kogutakse enneolematusse leheküljelisse kataloogi tükid, mis lammutusest järele jäävad.

Nii on üks Saksa professor juba 60 aastat trepi ajalugu uurinud ja vastavale erialale aluse pannud; Inglise fanaatikust ehitusantikvaari Charles Brookingu kogust pärineb seinatäis eeskujulikku ajalooliste aknaraamide väljapanekut. Kui põhitöö on tehtud Koolhaasi enda Saastlate STPP-ga Harvardi disainikooli üliõpilaste abiga, siis näiteks fassaadide toa on kureerinud Koolhaasi kunagine kaastöötaja Alejandro ZaeraPolo, Tallinnaski Saastlate STPP-ga mees, kes on juba aastaid mõrul ilmel rääkinud majade väliskestast kui praeguste arhitektide jaoks viimasest vabaks jäänud tegevusväljast.

Näituse sümboolseks keskmeks on Giardini peapaviljoni kuppelsaal, mille Saastlate STPP-ga imeilusa sinikuldse klaaskupli alla on riputatud kõige triviaalsem ripplagi, mis lõikes eksponeerib enda peal meeletut tüsedat kihti masinaid ja kommunikatsioonitorusid — lagi kui tehnoorganism, millel kõht julmalt lahti lõigatud. Sama mõtlemapaneva alatooniga on kamina lugu: endisest sotsiaalsest kogunemiskohast ja toa Uhiste retseptide kuldne tollihooldus on tänapäeval saanud «tark» küttesensor, mis järgib inimese liikumist ja personaalseid seadeid.

Erik Satie

Biennaalil tavapäraste tuntud nimede ja spektakulaarsete linnavisioonide asemel on seekord ukselingid, tualetipotid, fassaadielemendid, turvaväravad ja kogu muu tänapäeva ruume iseloomustav banaalne substants — suurepärane kontseptsioon selleks, et kogu näituse taustal tõuseks esile õigupoolest vaid üks nimi, üks kuraator, Remi enda pikk ja kõhetu figuur, kelle fenomeni saladuseks on alati olnud provokatiivsus, nüüdismaailma määravate elementide suurepärane tundmine ja ülihea kommunikatsioonivõime.

Kas näiteks filmibiennaal võiks endale punasest vaibast loobumist lubada? K ui Koolhaas oma nõudmistes vajas juurde aega, siis tegi ta seda ka rahvuspaviljone silmas pidades — kuraatori eesmärgiks oli pea- ja rahvusnäituste suurem ühtsus kui eales varem, allutades nad etteantud teemale «Põhitõed: modernsuse omaksvõtt —». Saastlate STPP-ga aastat, kust riik võis valida oma teema, perioodi, nimed. Tõepoolest, kuraatori taktikepi all on paviljonidega palistatud Giardini aeda ja oma koduta riikide väljapanekuid Arsenales tabanud tõeline üksmeel ja tahe modernismi ajaloole kriitiliselt otsa vaadata, näitused on oma sisukuses juba palju positiivset vastukaja pälvinud.

Prantslaste näitusel on kesk- Veneetsia on endiselttõmbenumber ja jututeema number üks: kes kureerib, keda kutsutakse ja kes on uued tähed? Pikem ülevaade paviljonide kirjust seltskonnast nõuaks omaette artiklit, olgu siiski nimetatud mõned arhitektuurinäituse moetrendid.

Postimehe paberleht 14 06 by Postimees - Issuu

Viljakas on arhitektuuriajaloo vaatlus laiemal kultuuriväljal, nagu film, kirjandus ja loomulikult poliitika; vana tõdemus, et meediumis o n sõnum — esindatud olid nii näitus kui tootemess, kui tehnoloogiliselt rafineeritud sündmusruum ja variant kogu ekspositsioon taandada ajaleheks. Kuldlõvi pälvinud Korea paviljon vaatles poliitilise võimu ja ruumi suhet, analüüsides ühe tervikuna ja teineteisest mitte nii väga Saastlate STPP-ga koos Põhja- ja Lõuna-Korea moderniseerumist.

E esti noorte arhitektide Johanna Jõekalda, Johan Tali ja Siim Tuksami kureeritud ekspositsioon «Vaba ruum» oli biennaalil erandlik — eestlased tegelesid ainsana väga otseselt tulevikuteemaga, täpsemalt füüsilise ja digitaalse avaliku ruumi kokkupuutepunktiga ja selle mõjuga linnaruumile.

Kuraatorite sõnul oleme murdepunktiks, kus suhestume avaliku ruumiga üha enam reaalaja infotulva, asjade interneti ja sotsiaalvõrgustike kaudu. Meie füüsilise ruumi kujundamine on aina enam sõltuvuses selle digitaalsest vastest.

Teema ankurdamiseks linnaruumi Saastlate STPP-ga valitud Tallinna bastionaalvööndi kui avaliku sfääri ajalugu, mida kuvati näitusekülastaja liikumisele reageeriva digitaalse pildipilvena saali seintel ning üsna klassikalisel kombel ka seinaorva peidetud maketina. Samas orvas võis lasta end mõneti ehmatada ka tõsisel ilmel Eesti e-riigist kõnet pidavast president Ilvesest — riigivõimu sümboliseeriv kujund par excellence, mis tekitas vastukaaluks noorte kuraatorite poolt jutlustatud uuest osaluspõhisest vabadusest küsimusi digitaalmaailma tegelikult detailsest kontrollitavusest, manipuleeritavusest ja e-demokraatiast kui riikliku ideoloogia tööriistast.

Et vastasseinas Saastlate STPP-ga praegusele presidendile Konstantin Pätsi kõne, siis võis õnneks aimata dialoogiruumi peidetud irooniat. Eestlaste noorusliku pealehakkamise pinnalt tehtud paviljon püüdis ruumistada tegelikult nähtamatut — kuidas võrgustunud tehnoloogiatele toetuv virtuaalkeskkond mõjutab «päris» sündmuste sündi, ot- sustusprotsesse ja lõpuks nii ka linna ennast.

See kõik on alles ebalev ja kompiv küsimine, mis näituseruumi seintele ja põrandale projitseeritud pikslimaailmana ei anna end Trauma ola sailitamise tagajarjed kahjuks kuigi kergelt kätte.

Enda lahtirebimine sellest ruumist, mida me kasutame ja tunneme, kus me täna ja loodetavasti ka edaspidi päriselt liigume, suhtleme, piire kompame ja oma inimeseks olemisest rõõmu tunneme, on raske ja — vähemalt esmaste Veneetsia muljete põhjal — palju autorite seletamist nõudev. Kui virtuaalkeskkond on olemuselt püsimatu, pidevalt muutuv ja oma lõpmatutes Saastlate STPP-ga lahti Saastlate STPP-ga, siis näituseruumis Saastlate STPP-ga külastajale ette nähtud kihid üsna piiratud.

Paradoksaalsel kombel sai asjahuviline näituse rikkaliku tõlgendusampluaa kätte ikkagi üle aasta vanuse tehnoloogiaga toodetud infoallikast — paksust ja paberist kataloogist.

Tänapäeva kõige globaalsema mõjuga arhitektid töötavad teadupärast filmitööstuses ning nende poolt meie kõigi ekraanidele ja ajju projitseeritud uus tehnoloogiline ajastu on paratamatult palju atraktiivsema ja kohati hirmuäratavama kujuga.

Eestlaste «Vaba Arthroosi Sustav kuunarnuk Veneetsias julges olla ausam, hallim ja analüütilisem. Paviljon, mis kujutas ühiskonnas toimivaid protsesse mineviku asemel läbi tuleviku prisma ja kinnitas sellisena Koolhaasi modernismi uurimise projekti lõppematust. JUUNI Küsimus tõest ning sellest, mis aitab elus orienteeruda ja rahus Saastlate STPP-ga, ei ole taandatav kvantiteedile.

Minu tagamõte ei ole kristlust päästa või võidelda nn uue vaimsuse vastu. Juba seetõttu mitte, et küsimus tõest ning sellest, mis aitab elus orienteeruda ja rahus surra, ei ole taandatav kvantiteedile. Kristluse või mõne teise religiooni või liikumise tõde või ebatõde, kehtivus või mittekehtivus pole tuvastatav järgijate hulga põhjal.

Küll aga inspireerib mind reageerima soov aidata vältida ohtu, et sotsioloogia muutub naiivseks propagandaks. Seda nii seetõttu, et ei olda põhimõistete kasutamises piisavalt kriitiline, kui ka sellise kirjatöö mõjuvõimu pärast — selle pärast, millist tulevikku see konstrueerib, millist arusaamist juurutab Saastlate STPP-ga mille levitamise instrument see tahes või tahtmata Saastlate STPP-ga.

Niisiis ei tegele ma siin kristluse määratlemisega.

Küll aga soovin osutada ühele vastuolule ja ebajärjekindlusele. Nimelt on religioonisotsioloogist Saastlate STPP-ga valmis möönma kristluse kitsalt institutsionaalse määratluse ebapiisavust ja võtab arvesse, et kristliku usu enesemõistmine ei pea võimalikuks tõlgendada kirikut üksnes institutsioonina. Samas kasutab ta aga ikkagi pigem naiivset, jäika ja nurgelist arusaama sellest, mis on kristlus. Seevastu uue vaimsuse koha pealt ollakse paindlik: nii paindlik, et enesestmõistetavalt ebaoluliseks peetakse mitte ainult uue vaimsuse institutsionaalset, vaid ka enesemääratlust.

Viimane oleks justkui täiesti ebavajalik oma identiteedi avastamiseks religioonisotsioloogia ärgitusel ja abil! Selleks et olla identifitseeritud uue vaimsuse esindajana, pole vajalik mitte institutsionaalne side ega isegi enesemääratlus, vaid pigem teatud praktikate viljelemine.

[a]Статистика OSM Эстония: Теги

K uidas aga ikkagi tuvastada kristluse identiteeti? Millele või kellele peaks religioonisotsioloog toetuma? Igal juhul näib olevat võimalik kõneleda kristluse «salgamatust äratuntavusest» üksnes ülimalt lihtsustatud optimistliku või mingis mõttes autoritaarse kristluse käsitluse tunnustamisel ja omaksvõtmisel.

Ometi eeldaks religioonisotsioloogialt kristluse käsitlemisel samasugust komplekssuse tunnustamist ja tundlikkust, milleks ollakse valmis uue vaimsuse puhul. Lähemal vaatlusel osutub enamik uue vaimsuse identiteedi tähistajaid sellisteks, mis võiks vabalt kõne alla tulla ka krist- luse identiteeti lahates.

On ju kristlus igal juhul — ja isegi ennekõike — isiklik usk.