Parast raskuse tostmise kurjategijaid.
Sel viisil võib tekkida ka tavalisest jalutuskäigust rutiinne tervislik tegevus. Sellest räägib John Donne luuletuses "The Prohibition" ning see on levinud motiiv ka vanades vesternites : kui kättemaksja vastast alandab, ei saa ta võidust mingit naudingut.
Andestus ja kristlus[ muuda muuda lähteteksti ] Hampton huvitub andestusest ka religioossel ajendil. Ta Parast raskuse tostmise kurjategijaid kristliku kasvatuse, mille järgi tuleb ülekohtutegijatele andestada. Miks inimesed võtavad selle õpetuse küll mõistusega vastu, kuid nende südames on ikkagi pahameelnördimus ja vihkamine? Ta koges, et pahameel on kohane ja ta ei taha seda ületada, ning hakkas muretsema sellepärast, et kristlus ikkagi nõuab ülekohtutegijatele andestamist, mida ta tegude iseloomu tõttu ei tahtnud teha.
Tundus, et on kolm lahendust: 1 nõustuda andestuse vajadusega, kuid salamisi säilitada viha, 2 vihast Parast raskuse tostmise kurjategijaid või püüda loobuda, 3 otsustada käsk tagasi lükata ja viha säilitada. Esimene võimalus polnud tõsine, sest see on Parast raskuse tostmise kurjategijaid ja viha oli liiga suur, et seda varjata saaks.
Kas teine võimalus oli nii suure viha juures tegelikult võimalik? Filosoofina jõudis ta järeldusele, et andestuse käsku tuleks järgida või vähemalt püüda järgida ainult juhul, kui see käsk on õige. Siis saatis Jeffrie Murphy Hamptonile kirjutise andestusest, millele Hampton reageeris kirjutisega "Forgiveness, Resentment and Hatred", millest kasvas välja raamat "Forgiveness and Mercy".
Hampton hakkas üha enam andestuse käsku pooldama ja muutus ohvri viha suhtes kriitiliseks. Hampton väidab, et nii indiviidid kui ka õigussüsteemid peaksid viha vastusena väärale teole alati vältima, kuid andestus ei ole kõigis olukordades kohane ja mõnikord on kohane isegi moraalne vihkamine.
Hampton püüab näidata, et see on Jeesuse tegude ja sõnadega kooskõlas ja need võib-olla isegi julgustavad seda: Jeesus on sageli vihane nagu mõni Vana Testamendi prohvet.
Jean Hampton
Andestus, pahameel ja vihkamine[ muuda muuda lähteteksti ] Meid manitsetakse andestama neile, kes on meie vastu eksinud. Aga Jeffrie Murphy "Forgiveness and Resentment", Andestus ja pahameel pooldab nietzschelikku mõtet, et andestus võib vähemalt mõnes olukorras olla kahjulik ja väär, pahemitte voorus. Nagu Joseph Butlermõistab ka Murphy andestust pahameele ületamisena, ent pahameele puudumine moraalse haavamise korral ei tarvitse olla hea, sest kui ma loen moraalselt sama palju kui teised, siis ma sel juhul ei hooli endas kehastuvast moraalsest väärtusest ja seega ei hooli moraalireeglitest.
Kuidas saab andestus olla kohuskui see tähendab kasuliku, isegi teraapilise emotsiooni ületamist nii, et see andestajat kahjustab. Murphy ütleb, et mõnikord andestus ei ole kohus, ja see teeb paljud rahutuks.
Kas tal on õigus? Murphy probleem tuleneb tema ja Butleri arusaamast, et andestus on pahameele ületamine. Kui definitsioon pole õige, tuleb probleem võib-olla teisiti püstitada ning ka teisiti lahendada.
Soome kohus mõistis "sariuputaja" 14 ja pooleks aastaks vangi, mees ise on jooksus | Välismaa | ERR
Murphy ise leiab, et definitsioon pole täielik. Kui pahameel ületatakse unustamisega või käitumist muutva teraapiaga, siis see pole andestus. Sellepärast lisab Murphy, et viha tuleb ületada moraalsetel põhjenditel. Aga sellest ei piisa, sest andestus ei ole lihtsalt muutus emotsioonides, vaid on suunatud pahategijale. Kui näiteks ohver ületas pahameele sellepärast, et muidu ta ei suuda teistesse armastavalt suhtuda, kuid säilitas kaine otsustuse, Kuidas eemaldada tugev valu liigese tegu on kohutava inimesega, kellega ei tohiks läbi käia, siis ta pole andestanud, vaid lihtsalt pole enam vihane.
Soome kohus mõistis "sariuputaja" 14 ja pooleks aastaks vangi, mees ise on jooksus
Andestuse keskmes on andestaja suhe pahategijaga: andestatakse kellelegi. Kas Piibel annab parema definitsiooni? Vanas Testamendis kasutatakse andestuse kohta sõnu kipper 'katma', nasa 'üles tõstma, ära viima' ja salach tõenäoliselt 'minna laskma'mis on metafoorid selle kohta, et andestaja kõrvaldab pahategija patu. Katmine tähendab, et teineteisele saab läheneda, ilma et pattu täielikult näeks.
Äraviimine tähendab tegija puhastamist. Ohver laseb ohvritundel minna. Uues Testamendis annab Jeesuse arusaama andestusest edasi tegusõna aphiemi, mis võib tähendada 'vabastama, ära saatma' ja ka 'andestama' John Howard YoderThe Politics of Jesus.
THE NEW SLAVERY
Andestuse puhul eeldatakse amoraalset tegu, kuid andestaja "unustab" talle tehtu, st ta ei lase sellel teol sekkuda tema suhetesse tegijaga, et nad saaksid taastada mingisuguse suhte, vähemalt "kodanikusuhte" võõraste vahel. Jeesus räägib mõnikord ka tegude andestamisest, ja seda võrreldakse võlgade andeksandmisega. Ent teo andeksandmine on ettevalmistus tegijale andestamiseks.
Kui ohver on teo "ära saatnud", siis ta saab võtta tegijat kellegi teisena kui sellena, kes talle haiget tegi, ning tegija saab nüüd pidada end moraalsest võlast vabastatuks. Nüüd on nad jälle moraalselt ühe pulga peal ja saavad suhteid uuendada. Herbert Morris"Persons and Punishments" Nii et andestuse puhul ületatakse vaatekoht, et teine on mulle liiga teinud, nii et näib, et sellel vaatekohal tulebki minna lasta, et teine oma ellu tagasi võtta.
Võib-olla Murphy ja Butleri arusaam, et andestus on pahameele ületamine, polegi võib-olla sisuliselt teistsugune, kui Murphy kombel võtta pahameelt kognitiivsena: emotsiooniga käib olemuslikult kaasas Parast raskuse tostmise kurjategijaidet tegu oli väär ja tegija on ülekohtutegija kui pole vabandust. Murphy väidab võib-olla, et pahameele Parast raskuse tostmise kurjategijaid kaasneb paratamatult selle otsustuse ületamine.
Hamptoni järgi sellest ei piisa, sest on võimalik ületada nii tunded kui ka otsustus, ja seda isegi moraalsetel põhjenditel, ilma et tegu oleks andestusega: näiteks kodurahu huvides. Sel juhul lubatakse tegijal jätkata haavamist ning lepitakse ülekohtuga. Aurel Kolnai "Forgiveness" nimetabki seda leppimiseks ja eristab andestusest.
Pidev leppimine võib õõnestada eneseväärikust ja muuta orjameelseks. Leppimine on Hamptoni järgi ilma seesmise või välise protestita leppimine teoga, mis peaks protesti õigustama, kusjuures seda võimaldab lahtisaamine otsustusest, et tegu on väär, ja protesti tähendavatest tunnetest. Leppimine on võimalik ainult enesepettuse korral, mistõttu Hampton ei usu, et seda saab kuigi sageli teha.
On küll raske end uskuma panna, et tegu ei ole väär, aga võib-olla on see mõnikord siiski moraalselt kohane sama arvab ka Kolnai. Kooselu võib nõuda mõnikord "moraalset kompromissi", sest õiguse tagaajamine iga moraalse haavamise puhul võib suhteid kahjustada.
Et vältida ohtlikku viha teiste poolt, on mõnikord võib-olla tarvis teiste moraalsetele eksimustele läbi sõrmede vaadata. Andestuse puhul aga moraalselt väära tegu ei aktsepteerita. Andestus eeldab, et andestatav tegu oli väär, ega ütle, et tegu oli ikkagi lubatav või pahameel kohatu.
Sellepärast Nietzsche ütlebki, et andestamine võib olla väga ülbe. Kui mulle andestatakse see, mis minu meelest polnud väär, siis ma kaldun võtma seda solvangunanagu süütu võtab solvanguna armuandmist.
Aga kui andestajad kunagi ei loobu mõttest, et tegu oli väär, kuidas nad saavad siis loobuda vaatekohast, et tegija on ülekohtutegija? See küsimus ähvardab õõnestada andestuse mõistet. Kui andestus erineb leppimisest, kuidas ta saab siis tegija süüst vabastada? Võib-olla juhul, kui tegija on kahetsenud?
Aga kui ma taastan temaga suhted, siis pole selge, et ma olen andestanud. Enne kahetsust ma olin kohustatud katkestama suhted temaga, aga kas Parast raskuse tostmise kurjategijaid tema kahetsus ei kohusta mind suhteid taastama, sest ta on nüüd oma teost lahti öelnud ning väärib seega moraalset austust? Kas mitte just seda pole õiglane teha?
Igaüks, kelle juhtnöör on "vihka ja väldi neid, kes on amoraalselt käitunud; armasta ja austa neid, kes põlgavad amoraalset käitumist", uuendaks suhteid kahetsejaga täpselt nii, nagu andestuse pooldaja nõuaks, ning oleks selge, et ta ei lepi üleastumisega, aga ta ei andestaks, vaid lihtsalt kohtleks teda õiglaselt ja mõistlikult, sest ta on oma südant muutnud. Nii et näib, et kui nõuda, et suhteid tohib taastada ainult juhul, kui keegi ei saa seda tõlgendada leppimisena, siis andestus on tarbetu, liiane.
Aurel Kolnai näeb selles andestuse paradoksi. See, mis tundub olevat vajalik selleks, et südame muutmine ülekohtutegija suhtes ei oleks leppimine, annab aluse seletada ja õigustada seda muutust millegi muuna kui andestusena. Mõned võivad teha järelduse, et andestuse mõiste pole sidus ning tegelikult on jutt kas Parast raskuse tostmise kurjategijaid või teiste väärtustamisest nende vooruse järgi.
Kui tahta andestuse mõistet päästa, siis tuleb selgeks teha, kuidas ohver saab ülekohtutegijale andeks anda midagi temas, andeks anda tõeline süü, ilma et see oleks leppimine amoraalse teoga või amoraalsete iseloomujoontega, mis selles teos avaldusid.
Sellised definitsioonid nagu "pahameele ületamine moraalsetel põhjenditel" ja "ülekohtutegijaks pidamise ületamine moraalsetel põhjenditel" ei ole paradoksi lahendamiseks piisavad. Andestust tuleb analüüsida protsessina, mille puhul peale psühholoogiliste ettevalmistuste peamiselt vihast ülesaamise toimub ka südame muutus, mis ei ole teoga leppimine ja millega tavaliselt kaasneb lepituse pakkumine.
Lepitus ei pea tingimata olema sõnaline. Andestada võidakse ka ilma lepituseta, kui see on võimatu näiteks tegija on surnud või pole moraalselt mõistlik näiteks kui suhete taastamine võib julgustada väära tegu kordama. Tavaliselt aga näitab see, et lepitust ei soovita, et tõenäoliselt pole andestatud. Murphy mõistab andestuse all üldiselt ainult südamemuutust, ja see nähtavasti vastab sõna tavakasutusele.
Aga Murphy ja Butler ning Piibel püüavad seda kirjeldada selle kaudu, mis tuleb ületada. Paradoks näitab, et nii ei saa, sest andestuse olemus ei tule välja. Mis meid õigupoolest häirib, kui meile liiga tehakse? Asi pole lihtsalt ohustamises ega füüsilises ja psüühilises kahjus, kutsetöö, huvide ja perekonna kahjustamises. Kui kahju teevad loodusjõud või õnnetused, siis me ei tunne viha solvangu pärast.
Ülekohtutegija annab märku, et ta ei pea ohvrit piisavalt väärtuslikuks, et teda peaks paremini kohtlema. See on solvav ja alandav Murphy. Ohver saab reageerida kahtemoodi. Ta võib pidada sõnumit enda alaväärtuslikkusest vääraks ning tegu enda väärtusele mittevastavaks või kahtlustada või isegi uskudaet ta polegi väärt paremat kohtlemist, nii et tegu ongi lubatav. Esimesel juhul ohver ei tunne otsest madaldamist, kuid siiski alandamist, sest teda on liiga madalalt koheldud, nagu prints, keda on ekslikult koheldud kerjusena.
Inimeste mittekohtlemine vastavalt nende väärtusele nii nagu nad ise seda näevad on haavamine. Tavaliselt lisandub haavumine: inimene ka tunneb end solvatuna. Tõenäoliselt tunneb ta solvumisvalu. Hampton ei oska öelda, mis põhjendil autustav kohtlemine meile niimoodi haiget teeb; võib-olla seda ei saagi põhjendite kaudu seletada. Kõrvaltvaataja silmis ei pruugi haavumise suurus olla vastavuses haavamise tugevusega.
Ta võib pidada haavumist liiga suureks või liiga väikeseks, ja siis ta usub, et ohver on enda väärtust valesti hinnanud.