Hakkas harjuma harja
Voodikohti on haiglates kokku Harjumaal on 16 haiglat, mille koosseisus on 8 kiirabibrigaadi. Hiljem samal aastal sõlmis ta Ludwigiga lepingu, mille kohaselt müüakse Eestimaa 13 marga eest Saksa ordule ja summa makstakse kaasavarana otse Ludwigile. Harjumaa trassiosale on planeeritud üks kohalik peatus koos lisarööbaste rajamisega Kurtnas, ülejäänud peatuste puhul tuleb ooteplatvorm peatee äärde. Kui kohalikud kogukonnad ja nende esindajad näevad, et peatus võiks lisaks baaslahendusele pakkuda veel lisavõimalusi ja -funktsioone, saab selles osas läbi rääkida, aga siis tuleb arvestada täiendava panusega kohalikust eelarvest.
Allikad[ muuda muuda lähteteksti ] Konstantin Höhlbaum, Renneri kroonika esimene uurija Enim faktilisi teateid ülestõusu kohta annab Bartholomäus Hoeneke kirjutatud Liivimaa noorem riimkroonikamille algtekst peale mõne oletusliku fragmendi [1] pole aga säilinud.
Arvestades Renneri tava oma allikate teksti tunduvalt lühendada, värsivormi ümberpanemist proosasse ja võimalikku tõlkimist on Selarti arvates kaduma läinud Hoeneke sõnavara, rõhuasetused ja seletused. Toimunu fikseerimine kaugemates paikades Novgorod, Pihkva, Poola, Lübeck näitab, et see leidis laialdast vastukaja. Renner-Hoeneke näevad seda Vahtre arvates eestlaste väljaastumisena sakslaste vastu, [7] Selarti arvates aga talupoegade mässuna.
Navigeerimismenüü
Renneri ajal olid need nimetused enam-vähem samatähenduslikud, Hoeneke aja sõnakasutust pole aga teada. Hertsogkond koosnes Harju - ja Virumaast ning seda kutsuti seetõttu ka Harju-Viruks. Plaani vastu olid kohalikud vasallid, kes kartsid, et uus maahärra kärbib nende seniseid laialdasi õigusi.
- Viimsi koduloomuuseumViimsi Kultuur.
- Dekodeerimise ravi
- L Thyroxine valu liigestes
- Rail Balticale Harjus neli regionaalrongi peatust 0 Arvamus
- [EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"
- Üldinfo - MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus
Esimene võõrandamiskatse tehti juba Kui Erik VI Menved läänistas Ometi läänistas ta juba samal aastal selle Hallandi hertsogile Knud Porselekes aga järgmisel aastal suri ja kelle alaealised pojad Eestimaale ei asunud. Troonipretendent Valdemar lubas See oli mõeldud varem Taani kuninga poolt Margretele lubatud, kuid välja maksmata jäänud kaasavara eest tasumiseks.
Ühtlasi ootas Valdemar selle eest Ludwigi abi Taani troonile tõusmiseks.
Jüriöö ülestõus
Kui Valdemar kuningaks sai, andis ta korralduse anda Eestimaa Ludwigile üle, kui viimane seda nõuab. Hiljem samal aastal sõlmis ta Ludwigiga lepingu, mille kohaselt müüakse Eestimaa 13 marga eest Saksa ordule ja summa makstakse kaasavarana otse Ludwigile. Selle tehingu nurjas Anti Selarti andmetel Taani kuninga lähikonna, Sulev Vahtre andmetel Eestimaa vasallide vastuseis.
Ordu polnud kunagi leppinud Eestimaa minekuga Taani kuningale. Ordu tugevnedes, eriti pärast edukat sõda Riia vastu —asuti aktiivselt taotlema piirkonna liidendamist orduriigiga. Taani riigis olnud võimuvaakumi ajal sekkus ordu hertsogkonna ndate sisetülisse vasallide ja asevalitseja vahel ning haaras Lill liigeste raviks enda kätte kroonile kuulunud Tallinna ja Narva linnusedmillest Tallinna asehaldur Marquard Breide ordu kasuks loobus.
Ühtlasi sõlmiti orduga vastastikuse mittekallaletungi leping. Asevalitseja ja vasallide vahel puhkenud riiu lepitas Kuigi teatud küsimustes hoidsid Eestimaa vasallid ordu poole, polnud vähemalt osale neist ordu võimu alla minek siiski meeltmööda. Nii loodeti säilitada oma senine suverääsus — erinevalt rangelt tsentraliseeritud ja naabruses asuvast ordust asus Rootsi kuningas samuti kaugel ega olnud Taani kuningast tugevam.
Kuna Taani kuningalt Ülestõusu ajal oli eestlaste poole üle läinud sakslase tunnistuse kohaselt tahtnud rootslased juba ammu Tallinna enese kätte saada. Pärast ülestõusugi, Ta oli Brandenburgi Ludwigi isa ja mures oma poja kaasavara saatuse pärast.
Leimus on seisukohal, et keiser pelgas Eestimaa libisemist Rootsile ja selle liigset tugevnemist, käskides seetõttu Keisri plaani kohaselt pidavat Valdemar pärast võimuletulekut kaasavarakohustusest vabanemiseks andma Eestimaa Brandenburgi Ludwigile ja maa asemel raha eelistav Ludwig omakorda müüma selle ordule, kes ihkas Liivimaal omale uusi valdusi.
Nii kujunes Leimuse meelest kaks vastasleeri: hakkas harjuma harja pool keiser Ludwig IV toetatud Taani kuningas Valdemar, ordu ja Brandenburgi Ludwig ning teisel pool Rootsi kuningas Magnus Eriksson, kes otsis poolehoidjaid Eesti vasallide ja ka talupoegade hulgast. Mingil põhjusel muutis Valdemar aga meelt või venitas tehinguga.
Teiste Eesti maakondadega võrreldes toimus seal, eriti Tallinna lähikonnas, kõige kiirem mõisate rajamine koos sellest tuleneva koormiste kasvu ja teiste negatiivsete tagajärgedega.
Vähenesid isiklikud vabadused.
Sellepärast anti korraldus, et vasallid ei sõidaks kuninga juurde lääni vastu võtma korraga, mis jätaks maa kaitseta, vaid osade kaupa. Wartberge kroonika järgi pidas Liivi ordumeister Reimar Hane — kohaliku rahva "õeluse ja uskmatuse" pärast kõnelusi Liivimaa piiskoppide ja vasallidega, eriti Harju-Viru omadega.
Nad olevat valmis pigem surema, kui sellise ikke all elama. Kui sellele lõppu ei tehta, siis tahtvat nad kaevata jumalale ja ta pühakutele. Saatkonna saatmine olevat aga tulnud avalikuks ja sellepärast algaski inimeste tapmine. Kuigi ükski teine allikas midagi sellist ei maini, peab Vahtre saatkonna lähetamist usutavaks ja näeb nende sõnumis peituvat ülestõusuga ähvardamist.
Eestlasi oli ka vasallide seas, kuid Vahtre meelest olid nad enamjaolt teistest eestlastest võõrdunud ja kui ka üksikud neist võisid "oma rahva vabadustaotlusi" toetada, polnud nad mässus juhtival kohal. Vahtre arvates tegid harjulased sellises situatsioonis katse haarata juhtimise enda kätte, et valida endale oma tingimustel uus maahärra, kellelt oleks edaspidi saadud sõjalist kaitset. Jõuvahekordi realistlikult hinnates võeti aga eesmärgiks pakkuda Harju-Viru Rootsile, kellele pakuti oma abi võitluses ja kellelt oodati vasallide tõhusamat taltsutamist.
Jüripäev oli olulisemate talurahva tähtpäevade seas, sellega algas uus välistööde ajajärk. Oma põldudel töötav Hakkas harjuma harja talurahvas aga alustas vastuhakku enne rukki kümnise maksmise aega jaagupipäeval. Tavalise Vana-Liivimaa feodaalsõjana see Tarkiainenile ei näi. Sõja puhkemine Taani kuninga alal osutab tema arvates sellele, et ülestõusu üheks eelduseks oli tüli ühiskonna juhtimise üle.
REGISTREERI
Mässu õhutajateks peab Tarkiainen Saksa rüütelkonda ja Rootsit. Sulev Vahtre arvates polnud ajahetke valik juhuslik. Tegemist oli tuntud päevaga, mida tõenäoliselt tähistati uue aasta algusena. Tähtpäeva kommete hulka on kuulunud jüritule põletamine ning Loode-Eestis ka paugutamine ja muu kära tegemine. Asjasse mittepühendatud ei osanud seega puhkenud mässuliikumisele kiirelt vastata, isegi kui nad kuulsid kära ja nägid tulede süttimisi, sealhulgas mõisate põlemist.
Artur Vassar seostab kuupäeva valikut jüripäeva kui suviste tööde hooaja algusega, mis kõnetas eriliselt talurahvast, kes soovis uut välitööde perioodi alustada vabana feodaalidest Liigeste maiustused peatuvad teotööst mõisas. Märgutule asukoht pidi Vahtre meelest olema nii hästi nähtav kui laiemalt tuntud ning ühtlasi ülestõusu organiseeriva keskuse lähedal.
Ta ei usu, et seda on enam võimalik piisava kindlusega identifitseerida, kuid esitab kõige tõenäolisema kandidaadina Saha kabeli asukoha praegune kabel rajati See oli tol ajal ilmselt kultusliku tähendusega paik ja asus ülestõusu aktiivse toimumise piirkonnas. On avaldatud ka arvamusi, et märgutuli süüdati Paka mäel Raikkülaskus on hakkas harjuma harja muinasaegset eesti hõimude nõupidamiskohta.
Vahtre hinnangul võidi Raikkülas küll mässu ettevalmistamisega tegeleda, kuid see jäi siiski eemale ülestõusu keskusest. Kokku olevat Wartberge ja Russowi teatel Harjus tapetud inimest, kuid nende allikaks olevas nooremas riimkroonikas oli info tapetud sakslaste kohta ilmselt segaselt sõnastatud, kuna Renneri ümberjutustuse kohaselt oli tapetut hoopis Läänemaal.
Vahtre hinnangul ei elanud nii palju sakslasi aga kummaski maakonnas ega isegi Harju- ja Läänemaal kokku. Tõepärasemaks peab ta Novgorodi kroonikas ära toodud tapetute arvu — ühes variandisehkki sellegi täpsuses ei saa kindel olla. Astaf von Transehe-Roseneck ei pea neid arve piisavalt põhjendatuks, sest osa neist asus Virumaal, kuhu ülestõus ehk ei jõudnudki, osa võis surra loomulikul teel, elukohta vahetada või lääni järgi nime muuta.
Aasta või arvatavasti tuleb ürikutes vasallide surma-aastana ette kümmekonnal juhul ja see on teiste aastatega võrreldes märkimisväärselt suur hulk. Sulev Vahtre meelest osutavad need muutused ilmselt ülestõusu mõjule, ehkki iga üksikisiku puhul pole surma põhjust võimalik teada. Vahtre hinnangul võib ülestõusuga siduda Rolo de Ylmensalo surma, kelle Ilmasalu Ilmatsoo mõis koos 4 külaga läks Tallinna rae märkmeteraamatus leidub hilisem ääremärkus, kus mälestatakse korraga üheksat dominuseks tituleeritud ja enamjaolt kuninganõunike hulka kuuluvat rüütlit [45] Fredericus de Wrangele, Hermannus de Laydes, Bartolomeus de Velin, Otto hakkas harjuma harja Rosis, Helmoldus de Zaghe, Amoksiklav liigeste ravis de Virkes, Bertoldus de Legthes, Henricus de Parembek, Nicolaus Rysbith.
Kuigi iga üksiku mõisa puhul pole sel moel võimalik selle saatust ülestõusuga siduda — põletatud hakkas harjuma harja võidi peagi taastada või mässus puutumata jäänud mõis mingil muul põhjusel kaduda —, siis nõnda järsk üldine muutus Mõisate paiknemise ja hilisemate lahingukohtade hakkas harjuma harja peab Vahtre ülestõusu keskseks piirkonnaks Tallinna ümbrust, JüriJõelähtmeKose ja Keila kihelkonda.
Kroonika teatel põletati maha ka kirikud ja munkade eraklad. Tol ajal oli Harjumaal 10 kirikut, enamasti puitehitised ja Vahtre peab nende hakkas harjuma harja usutavaks.
Harjumaa osakond
Kogu Harjumaal ei pruugitud Vahtre arvates siiski ülestõusuga liituda, näiteks Ravila külas on mässajad kroonika kirjelduse järgi käinud justkui luure- ja moonaretkel.
Noorema riimkroonika järgi tapeti 28 munka, Oliva kloostrikroonika kohaselt 18 munka ja hulk ilmikvendi.
Wartberge nimetab tapetutena 28 munka ja lisab, et abt koos vähestega pääses. Hilisemad autorid on sageli avaldanud imestust kloostri ründamise pärast ja on isegi arvatud, et tegu on krooniku väljamõeldisega, et näidata rahulikke munki ründavate eestlaste verejanulisust. Vahtre hinnangul pidasid eestlased neid samasuguseks vaenlaseks, kuna ka kloostri maavaldustel ekspluateeriti talupoegi, lisaks oli see vihatud ristiusu levitaja ja kandja.
Kloostri kui kindlustatud koha ehkki tänaseni säilinud võimsad müürid rajati pärast ülestõusu vallutamist nimetab Vahtre väljapaistvaks sõjaliseks saavutuseks.
harjuma hakkama
Kuningate ehtimisest rääkivat tekstiosa on peetud Renneri lisanduseks nooremale riimkroonikale, ta tahtvat sellega eesti juhte pilgata. Vahtre usub, et see oli siiski juba riimkroonikas, kuna selles osas on tuvastatav selge riimikatkend ja Renneri lisand on vaid "mis olid sel ajal moes ja kullatud".
Allar Viivik Lääne-Harju kõrgeim tipp ehk nn Rummu tuhamägi on hästi ligipääsetav ja atraktiivne. Foto maa-amet Maa-amet kaardistas Eesti kohalike omavalitsuste kõrgeimad tipud ja pühade puhul olid need tähistatud kaardirakenduses päkapikumütsiga. Kui panna kohalikud omavalitsused kõrgeima tipu järgi pingeritta, on esikohal Rõuge vald, kus kõrgub Suur-Munamägi ,4 meetritteiseks jääb Võru vald, mille kõrgeim tipp on Korgõmägi ,1 ning kolmandaks Setomaa vald tänu Maaniidü mäele ,4.
Ka peab ta võimalikuks, et tõepoolest end ehiti. Valitud juhtide "kuningateks" nimetamine võib tema arvates tulla asjaolust, et eesti keeles oligi see sõna germaani laenuna kasutusel, ehkki tähenduses "juht", "pealik", "sõjapealik". Miks liidreid hakkas harjuma harja neli ja mille alusel nad valiti, pole selge.
Vahtre juhib tähelepanu kuningate kutsumisele talupoegadeks, mis võib olla Renneri lisandus algallikale, kuid sellisena osutab, et eesti soost vasallid ei osalenud ülestõusus. Russowi teatel oli kogunenud talupoegi ligi 10 Arvestades Harju maaelanikkonna tolleaegset üldarvu — u 20 — ei pea Vahtre väidet väe suuruse kohta realistlikuks.
Ülestõusnud asusid Tallinna all laagrisse arvatavalt Lasnamäelblokeerisid linna, kuid selle vallutamist ei üritanud. Viimane seletus eeldab, et ülestõusnute väes oli rüütleid, sest kellegi rüütliks löömise õigus on vaid neil, kes ise juba on rüütlid.
Bussijuht on tänulik kui reisja: Bussipeatuses bussi oodates teeb bussi lähenedes ennast bussijuhile nähtavaks ja Liigub bussile minekuks tee äärde Loob bussijuhiga silmside Linnaruumis annab käega märku rohkete ootajate hulgas võib jääda soovija muidu märkmata. Bussi sisenedes istub vabale kohale ja kinnitab turvavöö LS § 30 lg 1. Bussist väljudes annab oma soovist märku piisavalt vara, et jõuaks kiirust vähendada ja ohutult pidurdada vajutades bussi käsipuude küljes olevat stoppnuppu või liikudes bussi ukse juurde. Selleks, et tagada graafikust kinni pidamine peatub buss ainult liiklusmärgiga märgistatud peatustes. Rula või tõukeratast bussi kaasa võttes puhastab alati oma sõiduvahendi ja asetab selle lihtsasse kotti kilekott, riidest kottet mitte määrida ega rikkuda bussi sisustust ja teisi reisijaid ÜTS § 72 lg 3.
Vahtre arvates räägib rüütliks löömise kasuks see, et Russowi kroonika järgi määrasid ülestõusnud endi seast kuningaid ja vürste — need "vürstid" võivad olla samased noorema riimkroonika "rüütlitega". Renner mainib ka mässajate "valitsust", mis viitab loodud sõjalis-halduslikule korrastusele koos üld- ja hakkas harjuma harja.
Vahtre peab võimalikuks, et selle juures matkiti Harju-Virus kujunenud feodaalhierarhiat. Ülestõusnute ametiredelist annavad tunnistust ka hiljem kroonikas mainitud kuningate "sulased", st sõjasulasedrüütliseisuse alama astme esindajad. Kogu üritust suudeti ilmselt viimase hetkeni salajas hoida. Selline diplomaatiline samm nõudis Vahtre meelest mitmesuguseid teadmisi ja oskusi, rahvusvahelise suhete ja Rootsi-Soome siseolukorra tundmist jne.
Allikad[ muuda muuda lähteteksti ] Konstantin Höhlbaum, Renneri kroonika esimene uurija Enim faktilisi teateid ülestõusu kohta annab Bartholomäus Hoeneke kirjutatud Liivimaa noorem riimkroonikamille algtekst peale mõne oletusliku fragmendi [1] pole aga säilinud.
Noorema riimkroonika teatel ütlesid saadikud, et kõik Harjumaa sakslased on surmatud, kuna nad on eestlasi piinanud, ikestanud ja vaevanud ning et nad oma raske töö eest kuiva leibagi ei saa. Vahtre arvates taheti niisuguse õigustusega näidata, et tegemist oli õiglase kättemaksuga, mitte mässajate ja võimuhaarajatega, olles nii ka sobivaks põhjuseks, et Rootsi võiks Põhja-Eesti asjadesse sekkuda.
Herbert Ligi tõlgenduses tähendab viide leivale, et feodaalide juures töötavad talupojad pidid kasutama oma leiba, mis tol ajal olevat ebaseaduslik vanade tavade murdmine. Saadikud küsisid foogtilt nõu ja abi ning lubasid hakata tema alamateks ja Tallinna linna talle üle anda.
Foogt omalt poolt lubas varsti suure väega kohale tulla ja saadikud pöördusid "rõõmuga" Tallinna alla tagasi. Vahtre arvates näitab kokkulepe, et Rootsi ei pidanud ülestõusnuid lihtsalt mässavateks talupoegadeks, vaid tõsiseltvõetavaks poliitiliseks jõuks.