Crouch polved haiget. 25 harjutusi fitness kummipael asendada jõusaali

Kummist lint on erineva kõvadusega, et teil oleks võimalik muuta koormus. Ühest küljest läbida ees, üks - külili.

Wayward Pinesi triloogia põhjal tehtud telesari esilinastus FOX kanalil Blake Crouchi "Wayward Pines" Ameeriklane Blake Crouch on üle kümne bestselleriks saanud põnevus- ja õudusromaani autor. Ma ei taha ütelda, et Wayward Pines on sama hea, kui Lynchi meistriteos, või isegi seda, et see tekitab teile samasuguseid muljeid.

Sari oli klass omaette ja paratamatult ei suuda mitte keegi teine selle aurat taasluua. Aga ma pean vajalikuks rõhutada, kuivõrd ammutab Wayward Pines innustust sellest, kuidas Lynch lõi väikese kolkalinna — kauni välimusega, ent läbinisti mäda.

Crouch polved haiget

Kohe linna jõudmisel teeb ta autoavarii. Kui ta haiglas teadvusele tuleb ning tema dokumendid ja isiklikud asjad on kadunud, hakkab ta kahtlustama, et Wayward Pinesis pole mitte miski, nagu pealtnäha paistab.

Mida lähemale Ethan tõele jõuab, seda hapramaks muutub tema Kuunarnukkliigese poletiku ning seda selgemini ta taipab, et ta ei pruugi Wayward Pinesist elusana pääseda.

RAAMATUKATKEND: Blake Crouchi "Wayward Pinesi" triloogia!

Mõistuse kaotamisest õudsem on üksnes taipamine, et sinu mõistus on ikkagi korras Silmanärvis oli terav valu ning kuklas vasardas järelejätmatult — endast andis märku migreen.

Mees Tusistus parast anesteesia ravimi valu külili, ajas end istukile ning surus pea põlvede vahele. Juba enne silmade avamist hakkas talle paistma, nagu kogu maailm oleks liigestest lahti. Esimese sügavama hingetõmbe peale tundus, justkui surutaks sügavale tema rinnakorvi vasakusse külge terasest kiilu.

Mees üksnes oigas ja sundis ennast silmi avama. Vasak silm jäi pilukile, see oli tugevasti paistes. Kuni jõeperveni kasvas kõige rohelisem rohi, mida ta oli eales näinud, pikkade pehmete rohuliblede tihnik. Selge vesi voolas nobedasti kivirahnude vahel, mida vesi üksnes noolis.

Crouch polved haiget

Teisel pool jõge seisis kolmesaja meetri kõrgune kaljusein. Kaljukarniisidel kasvasid männisalud ning meeldivalt niiske õhk oli täis puude lõhna. Mees kandis musti ülikonnapükse ja musta pintsakut.

Crouch polved haiget

Selle all oli valge Oxfordi-stiilis triiksärk, mis oli täis vereplekke. Särgikrae ümber oli Crouch polved haiget sõlmega seotud must lips.

Kui mees üritas esimest korda püsti tõusta, nõtkusid ta põlved ning ta vajus maha nii äkiliselt, et rinnakorvi läbis valusööst.

Harjutused alakehale

Teine katsetus läks korda — hädavaevu suutis ta seista küll, kuigi tundus, nagu oleks maapinna asemel kõikuv laevalagi. Mees pööras end aegamisi ning lükkas jalad harki, et tasakaalu säilitada. Ta seisis avara välu serval, selg jõe poole. Teisel pool läikisid ereda keskpäevapäikese all kiikede ja liumägede metallpinnad.

Ümberringi polnud hingelistki.

Pargist edasi seletas silm Victoria ajastu stiilis maju, veelgi väiksemana peatänava hooneid. Linn oli veidi üle pooleteise kilomeetri lai ning seda ümbritsesid kõikjalt punased kaljud, mis küünitasid sadade meetrite kõrgusele. Varjulistes mäekurdudes olid alles lumelapikesed, ent orus, pilvitu sinitaeva all, oli mõnusalt soe.

Mees pistis käed algul pükste ja siis pintsakutaskutesse.

Crouch polved haiget

Rahakotti ega rahaklambrit polnud. Samuti olid puudu dokumendid, võtmed, telefon. Vaid ühes salataskus oli väike šveitsi taskunuga. Kui mees oli pargist läbi sammunud, oli ta ühtaegu küll ergas, veelgi enam aga segaduses. Tuikamine tema kuklas oli muutunud valuks. Ta teadis kuut asja: Oma ema nägu, ehkki ta ei mäletanud ema nime ega isegi tema häält.

Et ta oskab klaverit mängida. Ja helikopterit juhtida. Et ta on kolmkümmend seitse aastat vana. Ja peaks olema haiglas. Kui need faktid kõrvale jätta, polnud maailm ja tema koht selles mitte lihtsalt ähmased, vaid väljendatud mingis võõrkeeles, mis oli talle tundmatu. Tõde püsis mehe teadvuse äärealadel ilma, et ta oleks seda päriselt hoomanud.

Crouch polved haiget

Mees kõndis Crouch polved haiget vaikset tänavat, mida ääristasid elumajad, ning uuris iga autot, millest ta möödus. Kas mõni neist võis kunagi talle kuuluda? Majad kummalgi pool tänavat olid uhiuued — värskelt värvitud, täiusliku ererohelise rohuga ruudukesi piirasid teivasaiad ning iga musta postkasti küljel seisis valgete tähtedega perekonnanimi. Peaaegu iga maja taga oli lopsakas aed, kus ei kasvanud üksnes lilled, vaid ka köögiviljad ja viljapuud.

Ilusad tüdrukud

Kõik värvid olid puhtad ja kirkad. Teise kvartali keskel mees võpatas. Ta hingeldas pikast käimisest ning valu vasemas rinnas sundis teda seisatama.

Crouch polved haiget

Ta tõmbas pintsaku seljast, tiris triiksärgi pükstest välja ning nööpis lahti. Mida ta nägi, oli kardetust isegi halvem — kogu tema vasakut külge kattis inetu kollase randiga tumelilla paistetus.

Miski oli talle tõsiselt liiga teinud. Mees silitas oma pealage. Valu oli alles, iga minutiga üha teravam, aga ta ei leidnud mingeid jälgi rängast traumast, peale selle, et vasemal oli kuidagi hell.

Patsiendikaart nr 64

Mees pani särginööbid kinni, pistis särgi püksi ja jätkas kõndimist. Ilmne järeldus: ta oli sattunud mingisse õnnetusse. See võis olla autoavarii. Või kukkumine. Äkki oli teda rünnatud — ehk seepärast polnud tal rahakotti?

Harjutused ülakeha

Kõigepealt peaks minema politseisse. Ta polnud ise midagi valesti teinud? Mingi kuriteo toime pannud? Kas see on võimalik? Võib-olla peaks ootama, äkki tuleb midagi meelde. Ehkki Crouch polved haiget linnas ei tundunud miski tuttav, ei suutnud mees tänaval komberdades postkastidelt nimesid lugemata jätta. Kas see on alateadlik sund? Kas ta teab oma sisimas, et ühel postkastil on kirjas tema nimi? Ja selle nägemine värskendaks tema mälu?

Mitme kvartali kauguselt kõrgusid üle mändide südalinna hooned ning esimest korda kuulis mees autode mürinat, kaugeid inimhääli, ventilaatorite undamist.

Mees seisatas keset tänavat ning ajas ennast vaistlikult sirgu. Ta põrnitses postkasti, mis kuulus punaseks ja roheliseks värvitud kahekorruselisele Victoria stiilis majale. Ta põrnitses nime, mis oli postkastil kirjas.