Armetu uhise haigused,

Kahjuks ei kehti eeltoodu Eestis ringlevate tuberkuloositekitajate resistentsuse kohta. Praegu me veel seda ei tea.

Kodupoolist, era tegema. Kes teie peres õlled teeb? Tegin talveks moosi ja kompotti. Vanaema oskas head leiba teha 'küpsetada'. Oskad sa verivorste teha?

Sõbrannad Anne Paluver ja Pille Pürg aasivad teineteist laval mõnuga - news

Käis veskil tangu tegemas 'vilja tanguks jahvatamas'. Lasksin endale uue kostüümi teha. Teen 'koon' sulle sünnipäevaks kampsuni. Kingsepp tegi poisile uhked saapad. Isa õpetas, kuidas tuleb vibu teha. Nokitsesin lastele tõukeratast teha. Poiss tegi endale tuulelohe.

Ega iga mees osanudki pisuhända teha. Lapsed teevad lumememme. Pääsuke tegi räästa alla pesa. Kiriku juurde tehti kellatorn. Suvel tehti majale uus katus peale. Siia tuleks sild teha. Mehed tegid sohu uut teed.

september » Infoleht, artiklid, trükised » ELS

Seisab nagu puust tehtud millegi ootamatu, rabavaga seoses. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi. Puitparketti tehakse tammest ja saarest. Selles tsehhis tehakse kalakonserve. Tallinnas tehakse ka dieetjogurtit.

Tegin aseme diivanile, lakka. Lasksin uued lokid teha. Õhtuks teen soengu pähe. Vaja uued passipildid teha lasta. Käsikirjast tehti mikrofilm. Poisid läksid lepikusse hagu tegema 'raiuma'. Saunaahi tuleb kütte panna, kes läheb puid tegema? Heina tegema 'niitma ja koristama'. Tegime lammastele lehiseid. Ma ei oska koormat teha. Olen meister peenraid tegema. Tegime aia taha suure tule, lõkke. Tegin ahju tule.

On õige aeg kaera, otra teha. Rukis on meil juba tehtud. Põld seisab tegemata. Künna see maatükk üles ja tee midagi peale. Reporter läks lugu tegema. Tee temast üks lugu lehte!

Kirjastuses tehakse entsüklopeedia viimast köidet. Poeg teeb Tallinnas ajalehte. Noorpõlves tegin ma ka luuletusi. Romaanist on Magus pusiv sorm Armetu uhise haigused tõlkeid.

Sina kirjuta sõnad, mina teen viisi. Kes on selle pildi teinud? On sul testament tehtud? Aastaaruanne palun teha homseks. Eelarve on veel tegemata. Seadusi, lepinguid tegema. Pliiatsiga tehtud märkmed, märkused. Parandused tehke lehe servale. Tööraamatusse tehti sissekanne töövahekorra lõpetamise kohta.

Koos tegime tulevikuplaane. Otsust teha ei olnud kerge. Tegin juhtunust omad järeldused. Poiss tegi tüdrukule lapse, tite. Tehke sugu ja saagu teid palju! Niisukest änam ei tehta! Kits tegi põrandale pabulaid. Laps on veel nii väike, et teeb püksi. Koer tegi mulle jala peale. Tuppa teinud kass sai naha peale.

Koolmeister tegi kurja, kõva häält. Mu hääl oli nii ära, et ma ei saanud piiksugi, piuksugi teha. Imik hakkas häält tegema.

• Ravi hoidke sormede liigeseid
• Jaan Kaplinski lapsepõlv
• Euroopa | Reisiblogi
• [EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

Loomake tegi peenikest häält. Mardisandid tegid ukse taga kisa ja kära. Ärge tehke lärmi! Poisid, teeme laulu 'hakkame laulma'! Nende pillidega ilusat muusikat ei tee. Tantsuõhtutel tegi muusikat orkester. Bänd tegi poodiumil kõva mürtsu. Keegi teeb pööningul kolinat. Mootor ei teinud piuksugi.

Traktor tegi kõrvulukustavat müra. Sellest püssist pole veel pauku tehtud. Tuli vastu ja tegi tere 'teretas'. Astusin meestele juurde ja tegin juttu. Rahast juttu ei tehtud. Talle see teema ei meeldinud, tegi kohe teist juttu 'vahetas kõneainet'. Ära tee 'levita' tühje jutte. Toonist ei saanud aru, kas ta teeb nalja või räägib tõsist juttu. Korrarikkujatele tehti märkus.

Tegin Annele abieluettepaneku. Ma ei tee sulle mingeid etteheiteid. Maadlejale tehti hoiatus. Tee pakkumine! Vahepeal on tehtud mitmeid korraldusi. Mulle tehti ülesandeks lõkkel silm peal hoida. Ta on meister naistele komplimente tegema.

Neile tehti ekskursioon Saaremaale. Kartulid tuleb üles võtta, teeme talgud. Lubasin talgulistele teha vägeva peo. Tegin endale tööl vaba pärastlõuna ja läksin randa. Vanemad lubasid pojale teha pulmad, mis pulmad on. Millal te pulmad teete 'abiellute'? Jõulupuud, jõulupidu tehti ikka koolimajas. See oli siis, kui kolhoose tegema hakati. Teeme päris oma võrkpallimeeskonna. Mulle teeb homne eksam tõsist muret. Tahaksin sulle millegagi rõõmu teha.

Talle teeb lõbu oravaid kividega pilduda. Joodik poeg tegi emale palju südamevalu, meelehärmi. Õnneks kuul ainult riivas kätt ja ei teinud tõsisemat häda.

Ta tegi raske tööga endale viga, oma tervisele kahju. Haav, selg teeb valu. Tegin endale kukkudes haiget. Küll teeb tuska, et televiisor rikki läks. Tormiilm hakkas juba hirmu tegema.

Lausa viha teeb, kui mõistmatu sa oled! Talle teeb nalja, kui õnnestub teisi ninapidi vedada. Hüppasin jalalt jalale, et endale sooja teha.

Ära tee paanikat! Ta tegi kõigile hea tuju.

EFK Euroopa turnee reisiblogi viimane sissekanne on usaldatud kooriga kõige värskemalt liitunud lauljale. Ühtlasi oli see ka minu esimene turnee kammerkooriga ning seal tekkinud emotsioonid jäävad mind kummitama veel pikaks ajaks. Mäletatavasti algas turnee juba 2 nädalat tagasi Groningenis ning kui 3 ööd kodumajutust välja arvata, siis on peaaegu iga öö veedetud uues hotellitoas uues linnas. Võib ju kõlada mõnusalt see vanderselli elu, kes iga päeva mõnes uues Euroopa suurlinnas veedab, kuid tegelikkuses tähendab iga uus linn loendamatuid tunde lennujaamas ja lennukites. Lisaks kasutavad lauljad oma piiratud vaba aega enne kontserte ülimalt ratsionaalselt, mille sisse ei mahu kuigi palju vaatamisväärsuseid ega ostlemist.

Tahtsin sulle üllatust teha. Kuum tee meega teeb sulle head. Käitu nii, et oma vanematele häbi ei tee. Temasugune ei tee kärbselegi kurja. Pole ta mulle teinud ei head ega halba.

Luuletajale tegi aineline külg raskusi. Ei teeks paha 'poleks paha, oleks hea', kui harjutaksid rohkem. Tehke mulle seda heameelt, head meelt ja tulge õhtul meile. Istuge meie lauda, tehke meile seda au!

Hüpertensiooni ravi tunnused suhkurtõve korral

Selline teos teeks au iga rahva kirjandusele. Ma loodan, et ei tee teile öömajale jäämisega palju tüli. Ärge tehke endale söögitegemisega tüli! Föön teeb sooja tuult. Mesilassülemi kättesaamiseks tuleb vihma teha.

Kaater tegi lahingu ajal teistele suitsukatet. Põhjas teevad valgust virmalised. Vastu õhtut hakkas tuult tegema. Vaata, mis armastus temaga tegi. Oleme näinud, mis sõda teeb. Kivimüürile ei tee tuli midagi. Lonks viina ei tee midagi, lööb ainult pea selgeks. See ei tee midagi 'sellest pole lugu', et mõni küpsis on kõrbenud.

Kerge sadu ei tee mehele midagi. Minule ei tee see midagi, minu vanemad elavad kaugel, neid nad kooli ei kutsu. Las ta haugub, mis see mehele teeb.

Mis inimene põuale, pakasele teha võib. Teatan jah kõigile, mis te mulle ikka teete, teha saate. Tegin tõrjuva liigutuse. Tädi tegi lapsele pai.

Õpetaja teeb koolnu kohale ristimärgi. Tegi Vala harjade jalad kummarduse. Kükke, kukerpalli, tiritammi tegema. Tee tädile kniksu, kraapsu, kraapjalga! Hommikvõimlemist, kõva trenni tegema.

Tegin sammukese kõrvale, paar arglikku sammu ukse poole. Rohutirts teeb pika hüppe. Jänes tegi põgenedes haake. Tegime uiskudel juba poognaidki. Kui olin nii teinud päeva, oli tulemuseks mürgistus.

Oksendasin ja nahale tuli tugev lööve, eriti peopesadesse. Siit järeldus: mitte ainult ravimite, vaid ka raviteede puhul tuleb hoolikalt lugeda instruktsioone ja neid täita. Seisis ju sellegi õpetuse lõpus, et tõmmises Armetu uhise haigused lahustuda toksilised alkaloidid. Löövega kätel olin tõsises hädas, miski ei aidanud kuniks sain abi sarja Mirra toodetest. Sedakorda pakun teile välja piimaseenega valmistatud joogist lihtsama ja ka palju maistvama variandi Veekeefiri mõju on sama, mis piimakeefiril.

Täitke 2-liitrine nõu retseptis ära toodud ainetega, lisage vesi ning segage hästi läbi. Sulgege nõu kaanega. Pärast 24 h möödumist segage veelkord läbi. Jook on valmis minimaalselt kahe päevaga, maksimaalselt 3 päevaga.

Süsihappegaasi sisaldus joogis suureneb päev-päevalt. Valage valmis jook läbi sõela pudelitesse, purgis olnud sidrunist pressige mahl ja lisage see samuti pudelitesse. Soovitav juua jahutatult. Maitseb suurepäraselt ja seda jooki võite nautida iga päev! Juba Kaukaasia esmaasukad tundsid veekeefiri ravitoimet. Nad jõid seda lapsena vee asemel ning Armetu uhise haigused keskmine eluiga küündis saja aastani.

Kaukaasia on üks vähestest kohtadest maailmas, kus inimeste tervis võimaldab elada nii kõrge eani. Meniro, kes on uurinud veekeefiri kasutamist, leidis et seal on tundmatud niisugused haigused nagu tuberkuloos, vähk, maohäired. Draseki poolt jõuti samale tulemusele enne II Maailasõda Saksamaal.

Drasek ravis veekeefiriga hingamisteede katarre, maokrampe, kroonilisi soolevaevusi, maksahäireid, sapipõiehaigusi, põiehaigusi ning kasutas seda raskete haigete paranemist soodustava vahendina. Kasutusvõimalused: närvihaigused, sisemised haavandid, bronhiaalkatarrid, skleroos, südameinfarkt, sapp, maks, neerud, kollatõbi, mao- ja soolehaigused, kõhulahtisus, kõhukinnisus, higistamine ja ekseemid.

Veekeefir kiirendab soolestiku tööd, selle läbi ta ravib ja mõjub eluiga pikendavalt. Keefiri tuleb juua igapäevaselt, ta ei sega seedimist, sest imendub kiiresti verre. Tõsiste ja kauakestvate haiguste korral tuleb juua rohkesti hommikul ja õhtul pool liitrit.

Doosid: Närvid 1 liiter päevas Maohäired 1 liiter päevas mõjub kahe kuuga Astma, bronhiaalkatarr 1 liiter päevas astma korral pikaajaliselt Verevaesus 1 liiter päevas rasketel juhtudel kuni 2 liitrit Skleroos 1 liiter päevas normaalse vererõhu Haavand, ekseemid ½ liitrit päevas õhtul määrida nahale ja lasta kuivada, hommikul maha pesta. Tulemused ilmnevad nädalaga.

LC Tallinn Vanalinn tahab nimetatud stipendiumiga tähelepanu juhtida puuetega noorte erilistele tegudele ning vajadustele, samas ka tutvustada lionsliikumist laiemalt. Stipendiumit võib taotleda mistahes puudega noor kuni vanuseni 30 aastat. Kandidaadiks esitatud noor peab olema Tegu võib olla ükskõik millisest vallast — sport, muusika, õppimine, töö, teadus jne.

UUDISTE TÄPSUSTAMINE HANTA VIRUSEKS TEADUD TEISE VIIRUSE KOHTA, MIDAGI MAAILMA KEELES.

Stipendiume antakse välja üks, 12 krooni väärtuses. Aastate jooksul on neist saanud head sõbrannad, kel pole mingi vaev tundidepikkuseid telefonikõnesid pidada. Pärast esietendust ootab lavalugu ees ringreis tervelt 27 etendusega paljudes Eesti kohtades, et jõuda oma viimase etendusega välja kevade alguse kuusse märtsi. Tera läheb aina teravamaks ja veel teravamast saab olla veel teravam. Mulle tundus, et sellisel "veel teravam olemisel" ei saa olla lõppu, niisiis ei saa nagu olla lõppu, äärt ka noal.

Ometi on teral serv, äär. Midagi ei klappind. Elasime alates Ka sellest majast ja naabritest olen kirjutand oma raamatus "Kust tuli öö". Inimeste nimed on muudetud: Leo Pihlapiks olen nimetand Laur Pehapi, kes oli maja endise omaniku proua Pehapi poeg.

Liikluskaamerad

Elasime kahes toas, köök ja muud kõrvalruumid olid mitmele perele ühised. Hästi mäletan veel perekond Bochmanne, kes elasid kahes toas köögi kõrval ja kellel sündis tütar, kellele minu ema aitas leida Armetu uhise haigused nime - Bianca. Mänguseltsilisi mul omas korteris siiski ei olnd kui jätta arvestamata Pehapite kass Ants ja Bochmannide koer Kärr. Veidi suhtlesin maja teises otsas elava ätsepmeister Uuseni poja Tõnisega ja vahel juhuslikult muude lastega mitme maja ühisel õuel, kuhu pääses kino Ateen hiljem "Saluut" vastast.

Sinna õuele pidime laduma oma talvepuud, mis pärast riidas kuivamist viidi keldrisse. Keldrist tassis tädi Eva nad üles teisele korrusele ja keldris mängisin vahel lastega peitust. Maja pööning jäi mul läbi käimata, mõtlen praegugi vahel, mida seal võis olla ja mul on kahju, et ma seal ei käind.

Muudest naabritest on vähem mälestusi. Kõige halvem oli see, kui meie seina taga peeti pidu. Naabritest eraldas meid ainult suletud ja ehk tekiga kaetud vaheuks, nii kostis seltskonna laul ja kära meie tubadesse ja ei lasnud meil magada. Ehk on see üks põhjus, miks ma tänini kärarikkaid olenguid ei salli ja Pehapi Laur on mind joodikute vastu allergiliseks muutnud.

Naabrite hulgas oli paar korda ka mitte-eestlasi, Eestimaa venelased Trudnikovid ja lühemalt sõjaväelendur Silitski, venestund poolakas, kelle naine oli tatarlane ja mängis plaatidelt tatari muusikat. Nendega oli meie läbisaamine hea, vahel isegi parem kui eestlastega. Kui juba oskasin natuke vene keelt, suunasid ema ja tädi mind seda jutuajamises naabritega kasutama. Mingit vastumeelsust vene keele Tagakulje keskel umbritsev kõigi muude keelte vastu meie perekonnas ei olnd.

Vanaisa, ema ja tädi Mara olid saand venekeelse või osaliselt venekeelse hariduse ja nad kasutasid vene keelt tihti, tsiteerides luuletusi või öeldes mõned laused.

Teine perekonnas tuntud keel oli saksa keel, mida oskasid kõik peale minu: vene keelt vanaema ja tädi Eva ei osand.

Hüpertensioon ja suhkurtõbi - meie aja haigused - Jood April

Lendur üllatas meid sellega, et kutsus kord vanaisa, kes ei olnd temaga söandand eriti avameelselt rääkida, kuulama Ameerika Hääle venekeelset saadet, öeldes, et kuulame nüüd vaba raadiot.

Oma perest olid mulle vaimses mõttes kõige olulisemad ema, tädi Mara ja vanaisa. Emalt olen saand filoloogilised ja kirjanduslikud huvid ja ema kaudu olen seotud ka eemaloleva, Stalini laagritesse kadund isa mälestusega. Isast ei ole jäänd muud kui paar fotot, paarkümmend polonistika, filoloogia ja filosoofia valda kuuluvat raamatut, mõned märkmed ja kirjad. Paar säilind armastuskirja, mis ta oli kirjutand mu emale ja ühe luuletuse mustandi leidsin alles pärast ema surma. Vanaisa huvid jagunesid poliitika ja looduse vahel.

Äriga ta mõistetavalt enam tegelda ei saand: ärist ta küll vanade sõpradega rääkis, kuid sellest ei taiband ma suuremat. Vanaisa oli kaotand oma varanduse. Esialgu sai ta töötada omal alal, juhatades Ta rtu antikvariaati, kuid kaotas hiljem selle koha kui endine kapitalist. Tal oli palju vaba aega ja ta viis mind tihti jalutama - Toomele, Tähtverre ja Maarja surnuaiale.

Tihti liitus meiega mõni tema sõber. Väljas looduses räägiti palju loodusest, lindudest ja taimedest, vahel ka aiandusest ja põllumajandusest. Kodus räägiti peamiselt poliitikast. Vanaisal ja vanaemal oli palju sõpru ja tuttavaid. Kallaste-Lastela oli olnd külalislahke koht, kus lühemat-pikemat aega elasid mitmed sugulased, tuttavad või laste tuttavad, sealhulgas näiteks kunstnik Ott Kangilaski.

Raudseppadel oli ka heategijate ja metseenide kuulsus, tädi Mara mäletas hästi, kuidas uusaastahommikul nende poole vooris mitmesuguseid inimesi, kes kõik tahtsid "prouale ja härrale" head uut aastat soovida, suur osa neist lootis selle tasuks proualt ka mõned kroonid saada ja seda ka sai. Üks inimene, keda Raudsepad püüdsid aidata, oli helilooja Eduard Oja, kes aga vajus aina lootusetumalt alkoholismi küüsi. Nora Kaplinski rääkis ikka, et tema meelest on üks kõige mõjusamaid eesti helitöid Oja kantaat Marie Underi sõnadele kogust "Mureliku suuga" "Ja sammub ja sammub seal sada meest Ilmselt ei ole selle kantaadi muusika säilind.

Koduseid poliitikajutte mäletan Tartust Ülikooli tänavalt ilmselt päris varasest lapsepõlvest, sellest ajast, kui hakkasin nendest midagi aru saama.

Elasime päris linna südames ja harva oli päevi, mil keegi tuttav meile sisse ei astund. Vanaema oli kodune, tema aeg kulus toidutegemisele ja külalistele. Tagatoas oli alati kohvipott elektripliidil, mida meie peres nimetati priimuseks. Muidugi ei olnd see alati oakohvi, mäletan, kuidas mindki pandi jahvatama sigureid ja kõrvetatud viljateri. Ent seegi oli midagi, mida külalistele pakkuda kõlbas nendel aegadel.

Juttu räägiti peamiselt tagatoas, eestoas istus ema oma laua taga ja õppis või tõlkis. See ei olnd tal kerge: tuba oli jahe, nii et ta jalad aina külmetasid, külalised ja vanaema käisid alatihti uksest - tee "köögiotsa" läks läbi kütmata esiku ja trepikoj a.

Ka ei lasnud tädide ja onude jutuvada tal keskenduda oma tööle, millest sündis alatasa pisikonflikte. Meie peres küll ei olnd kunagi suuri tülisid, väikesi arusaamatusi ja pahameelt aga palju: olin küllalt tähelepanelik seda märkama. Mõtlen praegu, et m u emal oli Ülikooli tänaval eriti raske, ta oli saanud elada mehega, kes oli Tartus lugupeetud ja populaarne inimene, vaid paar Glukoosamiin ja kondroitiin RLS, ta kontaktid välismaaga olid katki lõigatud, tal ei olnd korralikku tööd ega isegi oma nurka, mida ta oleks nii väga vajand.

Ei olnd oma nurka ka minul, oma laua sain alles teismelisena. Mõiste "läbikäidav tuba" on mulle väga selge tähendusega ja see läbikäidav tuba, kus elasin koos ema ja tädi Maraga, oli üks neid põhjusi, miks ma ei saa rääkida õnnelikust lapsepõlvest.

Tagatoas räägitud poliitikajuttude peamine sisu oli muidugi see, mida tookord nimetati "valge laeva ootamiseks". Vanaisa jagas poliitikast ja ajaloost mõndagi ja tema tuttavate hulgas oli inimesi, kes selles küllalt hästi orienteerusid. Kuid olude sunnil nägid nad maailma arengutes ikka esmajoones seda, mida tahtsid näha. Ja nad tahtsid muidugi näha vene valitsuse lahkumist ja Armetu uhise haigused vabanemist.

Eestlaste oma võitlus selleni viia ei saand: mäletan, et metsavendadesse ja eriti koolinoorte nõukogudevastastesse organisatsioonidesse suhtuti meie kodus väga kriitiliselt. Abi pidi tulema Läänest, oodati ameeriklasi või läänesakslasi.

Võib ka öelda, et oodati sõda, sest paistis ju, et "venelane" ilma sõjata Eestist ei lahku. Selle tuleva Lääne invasiooni, D-day märke siis meie tagatoas oodati, otsiti ja usuti nägevat. Ega see raske ei olndki, külma sõja algusaastatel oli alatasa suuremaid konflikte, mis võinuksid viia sõja Armetu uhise haigused, olgu siis Berliini blokaad, Ameerika luurelennuki allatulistamine Läänemerel ja pa lju muud. Sõda viimaks tuligi, kuid ainult Koreas, ta kestis mitu aastat, mille jooksul enamik tollal etableeritud ENSV kirjanikke jõudis sellest sõjast midagi ka kirjutada.

Üks populaarne teema oli väidetav bakterioloogilise relva kasutamine "USA imperialistide" poolt. Umbes samadel aegadel olevat needsamad imperialistid kasutand bioloogilist relva ka meie vastu, saates Eesti randa koloraado mardikaid.

Nende mardikate pildid olid veel meie koolivihikutelgi, mäletan, et kui neid esimest korda elus nägin, olin üllatundki, sest mardikad olid päris harilikud pisikesed triibulised putukad ja midagi saatanlikult jubedat Armetu uhise haigused ei olndki.

On palju kirjutatud sellest, kui raske oli lastel kohaneda nõukogude elus kehtind kahe tõega. Ma ei saa öelda, et see oleks minule olnd mingi eriline probleem. Tõed, milles kasvasin olid nii erinevad ja vastandlikud, et nad ei saand omavahel segi minna. Meie kodus oodati ameeriklasi ja peeti "Vene valitsust" kõlbmatuks, koolis ja ajalehtedes esinesid ameeriklased kuratliku jõuna ja Nõukogudemaa kehastas kõike positiivset, head ja ilusat.

Hüpertensiooni kliiniline pilt

Nii oli muidugi ka kirjanduses, mida tookord avaldati. Minu lugemisvaragi koosnes kahest poolest. Kui ema veel töötas kirjandusmuuseumis, tõi ta sealsest raamatukogust mulle lugeda ühe ""Looduse" Kuldraamatu" teise järel. Ka muud eestiaegset lastekirjandust puutus mulle kätte, sealhulgas Karl Ristikivi "Semud" ja "Lendav maailm". Need laenasin perekonnasõprade Starkopfite riiulilt. Lugemisvara teise poole moodustasid aga purunõukogulikud teosed, nii päris lasteraamatud kui ametlikult täiskasvanutele mõeldud teosed.

Minu tädi Mara ametlikult Marie Paelkes töötas raamatupoes, ostis mulle enam-vähem kõik raamatud partisanidest ja ka Stalini preemia laureaatide sarja. Lugesin nad enamuses kõik Armetu uhise haigused, mõned igavamad jätsin küll pooleli nagu "Kaugel Moskvast" või "Jugoslaavia tragöödia". Sõjajutte aga lugesin hoolega, sest nende sündmustik oli vahel põnev ja neis ei olnd pikki abstraktseid arutlusi poliitikast.

Tänini on mul meeles Ilja Kazakevitši "Kevad Oderil" ja Viktor Nekrassovi "Stalingradi kaevikutes", mis mõlemad pärinevad kahtlemata andekate kirjanikkude sulest. Puht sõjaraamatutest oli mu lemmikuid partisanikomandör Kovpaki "Putivlist Karpaatideni".

Mitu ko rda lugesin ka Gorki lapsepõlve-raamatuid. Eesti kirjandusest sobis minule vist kõige paremini Lutsu "Kevade" ja mõned muinasjutu- ja muistendiraamatud, meeldis ka Tuglase "Väike Illimar".

Üldmulje eesti kirjandusest oli aga hall ja nukker, selles oli mida gi, mis kõlas kokku tolleaja elu halluse ja nukrusega. Neid raamatuid lugedes haaras mind masendus ja melanhoolia, kadus eluisu, mida pidev haigeolemine nagunii nõrgendas. Mäletan Tuglase miniatüüre ja sümbolistlikke lugusid, mida lapsena hakkasin lausa vihkama. Niisama ei talund ma Tammsaare "Poissi ja liblikat" ja Gailitit, isegi "Nipernaadit", mis oli imelik raamat, sest teda lugedes ei tekkind mul kujutlust keskkonnast, mida otsekui oleks kirjeldatud, tegelikult aga ei kirjeldatud ka.

Minus elas realist, kes armastas asju ja tahtis ka kirjandusest lugeda asjade kirjeldusi, mitte tundlemist. Asjadearmastajaks olen jäänd tänini, sellestki olen kirjutand proosaraamatus "Kust tuli öö".

Vahel mõtlen, et ei olegi päris kirjandus- ja kunstiinimene, vaid mingi segu ühelt poolt kollektsionäärist ja teiselt poolt müstikust. Türgi intellektuaalid võtsid mind endastmõistetavalt müstikuna.

Kollektsionäär olen lapsest saadik. Olen kogund marke, telliskive, kuid ka abstraktsemaid asju nagu keeled, kultuurid, religioonid. Mul on nõrkus kaartide ja ülevaateteoste vastu à la "Maailma keeled" või "Maailma maad ja rahvad", floorad ja faunad. Mulle meeldib selkombel osa saada maailma rikkusest, sellesse süvenemine on raskem.

Lapsepõlves juba lugesin kaugõppes õppiva ema kõrval tema keeleteaduse konspekte, eriti põnevad olid keelkondade ja keelte loetelud.

Mingi samasugune tunne on lugeda margikataloogi, raamatut toalilledest või akvaariumikaladest: ka nendega olen ma tegelnud. Tundide kaupa võin mõelda, mis kalu või lilli veel hangin ja kasvatan. Tegelikkuses pole mul kunagi olnd erilist aega neid elusolendite kollektsioone suureks paisutada. Aga ma teadsin juba lapsena, et mul peab olema elamine maal. Aastaid hiljem meil ka õnnestus see hankida. Seal olen rajand väikese pargi, kus on sadakond puu- ja põõsaliiki - see on ilmselt minu kõige õnnestunum kollektsioon, milles ei puudu ka mõned Eestis ilmselt väga haruldased liigid.

Nende puude hankimine, nagu ka margi, kala või lille ostmine on mulle ikka midagi olulist ja põnevat, midagi, mida lükkan edasi ja mida tehes olen väga erutatud, kerges kaifis.

Midagi sarnast on mulle olnd ka keeltega tutvumine. Olen uurind õige mitmesuguste keelte grammatikaid ja mõnd nendest ka Armetu uhise haigused õppind, näiteks iiri, walesi ja handi keelt.

Jüri Lehtmets Algus eelmises, juunikuu infolehes Viies päev oli pühendatud saalihokile.

Kollektsionäär olen ka kirjanduse vallas. Mulle meeldib lugeda rohkem kirjanduslugusid kui kirjandust ennast. Lapsena oli minu lektüüriks Friedrich Schilleri Lääne-Euroopa kirjanduse ajalugu, seda lugesin korduvalt ja sealt pärineb vist minu põhiline kirjanduslooline eruditsioon.

Eesti Filharmoonia Kammerkoori reisidest läbi lauljate silmade

Kui hiljem hakkasin lugema autoreid, kellest selles raamatus juttu on, olin pettund, kuna kirjandus ise ei olnd nii huvitav, kui olin lootnud. Minu kujutlus kirjandusest ei vastand tegelikkusele. Igasugu katalooge, ülevaateid ja loetelusid uurin praegugi vahel.

Uuring Hüpertensioon ja suhkurtõbi - meie aja haigused Hüpertensiooni ja suhkurtõvega kaasneb ülekaalulisus ja isheemiline südamehaigus, mida komplitseerib viimase haiguse käik. Peavalud on nende haiguste üks sümptomeid. Seda ütleb statistika, mistõttu peab patsiendi läbivaatus olema põhjalik ja tähelepanelik. Hüpertensiooni kliiniline tulemus ei ole kõige soodsam, kuna see näitab ulatusliku neerukahjustuse esinemist nõrgenenud kehas.

Entsüklopeediat uurides veet sin ma palju tunde ja kahtlemata on see aidand kujundada minu maailmapilti, mida ehk võib nimetada entsüklopeediliseks: ta on sama kirju ja parasjagu pealiskaudne.

Müstika juurde tõi mind mingi sünnipärane religioosne kalduvus, kuid ehk ka see, et olin lapsena palju haige. Kuni umbes 11 aastaseks saamiseni olin vähemalt korra nädalas haige ja puudusin päeva-paar koolist. Tihti lamasin üksinda palavikus liikumatult ja mul oli kummalisi kogemusi.

Keha kadus, ruumitunne kadus, peas kordus mingi sõnatu, hääletu meloodia. Religioon on ka minu psüühika vastus ahistusele, milles lapsena elasin, sellele, et meie pere kaotas peaaegu kõik, mina kaotasin isa ja me elasime, nagu enamus inimesi meie kõrval pidevas hirmus ja ahistuses, jälestades võimu ja tema käitumist, kuid ka meeleheitel oma võimetuse pärast midagi teha. Olime vangid, täiesti võimu võimu all. Mul oli aga metafüüsilisigi kalduvusi religiooni poole.

Minu probleemiks oli "mina", kuid sellega seoses ka võimetus mõista, mis see "mina" on, kas teda üldse on ja kuidas te mast saab rääkida, kui saab.

Olen juba kirjutand, kuidas istusin Ülikooli tänava korteris sohval ja mõte viis mind nende mina-paradokside juurde. Funktsioneeriv Armetu uhise haigused maksaks rohkem kui selle riigieelarve kokku! Isegi kui Malawit hästi valitsetakse, surevad selle inimesed massiliselt haigustesse, kui Malawi ei saa piisavalt abi.

Edukas globaliseerumine eeldab, et me oleksime rohkem arstid kui jutlustajad. Selle asemel, et nuhelda vaeseid nende? Mõnes piirkonnas, nt Andides ja Kesk-Aasias, on probleem geograafiline isolatsioon.

Siin tuleb ehitada teid, õhuliine Armetu uhise haigused internetiühendusi, et aidata neil kaugetel regioonidel luua Uhiste haiguste ennetamine sidemed maailmaga. Rikkad riigid peavad aitama neid projekte finantseerida. Väidetavalt tuleb selliseid juhtumeid sagedasti ette, nii et ehk oli see ka omamoodi vastuvõturiitus.

Igal juhul olen väga tänulik usalduse eest! Esimesed kaks kontserti kammerorkestriga toimusidki pisut väiksema soprani koosseisuga, kuid au ja kiitus tõbistele, sest a cappella kontsertideks olid kõik laval, sh ka palavikulised, nohused ja bronhiidi diagnoosiga lauljad. Ei teagi, kas oli see stress, kuiv lennuki õhk või tavapärane tatitõbide hooaeg, et haigused meid kimbutasid, kuid iga aevastus ja sügelus kurgus tekitas endalgi paranoilise hirmu haigeks jääda.